Seekord läheme külla perekond Aavikule. Äsja möödunud emadepäevale mõeldes on tore rääkida emaga, kelle perest on võrsunud kaks tublit muusikut: dirigent Henri Christofer Aavik ja viiuldaja Hans Christian Aavik. 

 

Nende mõlema muusikutee sai alguse Tabasalu muusikakoolist, kus Henri esimeseks õpetajaks oli Valdo Rüütelmaa ja Hansul Piret Kreek. Mõlemad noormehed on edukalt võistelnud nii rahvusvahelistel kui ka kodumaistel konkurssidel. Vaid mõni nädal tagasi võitis Hans viiuldajate maailma esikümnesse kuuluva rahvusvahelise Carl Nielseni konkursi.

 

Pereema Eve Aavik töötab ise arstina. Alustuseks: kas suguvõsa esimesed muusikud on teie  pojad või on suguvõsas veel muusikuid?

 

Poiste mõlemad vanaisad olid laulu- ja muusikaarmastajad. Minu isa polnud küll muusikat õppinud, aga mängis kuulmise järgi klaverit, viiulit, kitarri, mandoliini ja laulis hästi. Henri ja Hans on siiski esimesed professionaalsed muusikud.

 

 

Henri ja Hans olid hõbehäälsed lauljad juba väikeste poistena ja esinesid tihti koos. Rääkige palun, kuidas te pojad muusika juurde tõite.

 

Ma ei söandakski öelda, et meie vanematena midagi nii erilist teinud oleks. Mina emana laulsin mõlemale poisile õhtuti unelaule, muusika mõjus neile alati väga rahustavalt. Isa on neid aga sõna otseses mõttes terve lapsepõlve muusika juurde viinud – tema ustavat autojuhirolli ei saa kuidagi alahinnata. Arvan, et tõelise ja väärtusliku muusikaseemne külvas poistesse meile kõigile tuntud helilooja Piret Rips-Laul. Tema hakkas kirikus korraldama väikelaste-beebide lauluringi. Henri oli siis nelja-aastane ja talle väga meeldis laulda ning esineda. Üheaastane Hans Christian siis veel ei rääkinudki. Tema istus mul lihtsalt süles, plaksutas käsi ja nautis silmanähtavalt kõike, mis tema ümber toimus.

 

Mõni aeg hiljem, kui Hans rääkima hakkas, üllatas ta meid kõiki oma suure laulurepertuaariga – kõigi kuuldud lugude sõnad ja viisid olid poisil peas! Kui pojad juba veidi suuremaks said, oli neil väga suur eesõigus musitseerida koos Piret Rips-Lauluga. Helilooja ise õpetas neile oma uusi laule, oli fantastiline klaverisaatja ja tore sõber!  Väga hea seeme oli külvatud! Edasine elu on näidanud, et Suur Looja hoolitseb väga targalt oma taimekeste eest – kastjaid ja väetajaid on saadetud rikkalikult. On olnud aktiivset kasvamist, on olnud tagasilõikamisperioode. Näeme, et see huvitav muusikuks kasvamise protsess pole veel kaugeltki lõppenud.

 

 

Üks poegadest on dirigent ja teine viiuldaja. Kas eriala valikul olid määravaks ema soovitused või pigem otsustasid poisid ise?

Muusikuks saamine on olnud ikka poiste endi suur soov ja unistus. Mõlemad alustasid oma kooliteed imetoredast Rocca al Mare koolist. Selle kooli moto oli:  "Unistused muudavad maailma!" Tõepoolest, muudavadki! Tabasalu muusikakoolis hakkas Hans viieaastaselt õpetaja Piret Kreegi juures viiulit õppima – täiesti omal soovil. Henrit juhendas trompetiõpingutes Valdo Rüütelmaa, kes andis poisile esimesena võimaluse ka orkestri ees kätt proovida – see oli tema suur unistus. Hetk, kui mõlemad poisid otsustasid jätkata õpinguid Tallinna muusikakeskkoolis, oli ilmselt väga olulise tähtsusega. Sealne viiuliõpetaja Kaido Välja sai Hansule aastateks n-ö muusikaliseks isaks.

 

     

Kui nüüd emana oma poegade esinemisi jälgite/kuulate, siis kas närveerite väga või suudate rahulikult nautida nende esitust, sest teate, et nad on palju tööd teinud ja annavad endast parima?

 

Varem muretsesin kindlasti rohkem. Nüüd on minu põhimureks see, et püksid-särgid oleks puhtad ja triigitud. Tõepoolest, naudin muusikat ja esitust. Tean nende pühendumust ja suurt tööd. Kontserdil, kui muusika lihtsalt voolab, ununeb see kõik.  Need hetked teevad väga tänulikuks … kontserdi ajal ma alati palvetan, et Jumal lisaks juurde selle sära, mis tuleb Temalt ja mida õppida ei ole võimalik. Ja minu palveid on kuuldud!

 

Milliseid soovitusi või nõuandeid poegadele tulevikuks kaasa annate?  

 

 

Osata olla tänulik, sest tänupõhjuseid on alati palju! Teha oma tööd suure armastuse ja kirega ning usaldada Jumalat, kes annab sisemise sära!

 

     

Tore, et oma tihedale graafikule vaatamata nõustus ka pere noorem poeg Hans oma töid ja tegemisi meiega jagama.

 

 

Kas oled kunagi mõelnud õppida mõnda teist instrumenti peale viiuli?

 

Ausalt öeldes ei meenu. Küll mõtlesin vist kunagi nii basskitarri kui ka trummide peale, aga see jäi soiku.  Minu suur kirg oli ja on aga siiamaani helilooming! Tegelesin väikesena komponeerimisega palju rohkem kui viiuli harjutamisega … Hetkel olen keskendunud siiski rohkem viiulile – kindlasti jääb helilooming minu suureks armastuseks. 

 

Räägi veidi oma õpingutest. On need hetkel Saksamaal või Austrias?

 

 

Õpin tõesti hetkel kahes riigis: Frankfurdi Muusika- ja Esituskunstide Akadeemias professor Erik Schumanni juures ning Viini Muusika ning Kunsti Privaatülikoolis Julian Rachlini juures. 

 

Mõlemad on minu jaoks väga erilised mentorid − olles ise pidevalt üle maailma esinevad artistid, tunnevad nad nii repertuaari kui ka muusiku elu läbi ja lõhki!

 

Muidugi tahan nimetada ka teisi tähtsaid õpetajaid, kes mind on läbi aastate aidanud: Piret Kreek, Kaido Välja, Sophia Rahman, Evgeni Sinaiski, Angelika Merkle. 

 

On veel väga palju teisi, kelle juures olen käinud meistrikursustel üle kogu maailma. Nad on mind kõik omamoodi mõjutanud ja suunanud. 

 

 

Mängid väga haruldasel pillil, põnev oleks sellest veidi rohkem teada saada.

 

Olen ääretult tänulik Eesti Pillifondile ja perekond Sapožninile  −  tänu nende lahkele loale on mul võimalik mängida Giovanni Paolo Maggini meistriviiuliga aastast 1610. See aastaarv ei taha mulle siiamaani kuidagi pähe mahtuda − milline ajalugu. Ilma sellise instrumendita ei oleks suured rahvusvahelised konkursid üldse võimalikud. Seal ei loe mitte ainult mängija tase – see on kõigil erakordselt kõrge, vaid on oluline ka, millise väärtuse, kvaliteedi ja kõlaga on pill. Suurtes riikides on tippinstrumente palju liikvel ja see, et meil on nüüd ka võimalik mõningaid selliseid pille kasutada, on erakordselt tähtis, et Eesti keelpillikultuur saaks kasvada. Sellel Magginil on tõesti väga isikupärane kõla, mille tunneb ära juba esimeste poognatõmmete järgi! 

 

 

Möödunud aastal valmis sul plaat koos pianist Karolina Žukovaga, kus esitasite Bachi, Schuberti ja Pärdi loomingut. Kelle loomingut veel soovid salvestada või kes on need heliloojad, kelle teoseid ikka ja jälle esitada tahaksid?

 

Need kolm eelnimetatud heliloojat on tõesti minu jaoks väga erilisel kohal. Neile lisaks naudin alati Mozartit, Beethovenit, Raveli, Debussyd, Bartokit, Enescut ... Oi, see nimekiri läheks väga pikaks! Viimasel ajal olen avastanud rohkem ka meie oma Eesti heliloojaid − Arvo Pärt, Ester Mägi, Eduard Tubin, Eduard Oja, Heino Eller ja paljud teised. Ka viimasel konkursil Taanis esitasin pärast Mozarti 5. viiulikontserti lisapalana Ester Mägi "Kadentsi ja teemat". See puudutas publikut ja oli ka värske ning huvitav kuulamine žüriile. Ka Saksamaal kontserte andes olen ikka püüdnud Eesti muusikat publikule tutvustada. Võime olla uhked oma muusikapärandi üle!

 

 

Kas peale klassika on sul ka muid žanre, mida armastad?

 

Absoluutselt! Ma armastan vabal ajal kuulata palju nii džässi kui ka bluegrass'i ning popmuusikat! Igal stiilil on midagi pakkuda.

 

 

Kuidas sulle tundub, kas Eestist pärit muusikul on raske maailmas läbi lüüa?

 

 

Jah, see on raske, aga mitte võimatu! Et aru saada rahvusvahelisest tasemest, peab seda oma silmadega nägema/kuulma. Kindlasti tuleb kasuks välismaal õppimine. Minu jaoks oli välismaale õppima minek märgilise tähtsusega. Tutvusin Saksamaa parimate omaealiste muusikutega, käisin tihti maailmatasemel kontserte kuulamas, sain iseseisvamaks. Ei saa alahinnata rahvusvahelisi kontakte muusikamaastikul. Tänu neile sai kindlasti alguse minu rahvusvaheline karjäär.

 

Olen kogenud, et Eestisse ja eestlastesse suhtutakse maailmas väga soojalt! 

 

Võitsid äsja maineka Carl Nielseni rahvusvahelisel konkursil esimese preemia, lisaks eripreemia parima kohustusliku pala esituse eest ning Odense ja Kopenhaageni orkestri preemia. Palju õnne! Kui pikalt valmistutakse sellisteks konkurssideks ja kui kurnavad on tegelikult sellised võistlused ja suured kontserdid?

 

Suur aitäh! See on tõesti üks suuremaid konkursse nii oma maine kui ka repertuaarimahu poolest.

 

Juba kolm aastat tagasi, kui see konkurss viimati toimus, otsustasin, et järgmisel korral tahan kindlasti sellest osa võtta. Nii mahukaid konkursse võib võrrelda kindlasti spordimaailma olümpiamängude või lausa ultramaratoniga. Sellisteks konkurssideks valmistutakse aastaid – pannakse proovile absoluutselt kõik inimlikud aspektid: aju treenitus, stressitaluvus, virtuoossus, musikaalsus. Ja kõike seda peab õnnestumiseks ehtima ka isikupära!

 

Millised on sinu uued väljakutsed/plaanid?

 

Uusi kontserdipakkumisi on tulnud hulgaliselt nii Eestist kui ka mujalt Euroopast! 

 

Kuna konkursivõiduga kaasnes nii management Skandinaavias kui ka plaadileping, siis tegevusest puudust ei tule! Ideid on mul hulgaliselt, tuleb teha õigeid valikuid! Tahan võtta nüüd rohkem aega uue repertuaari omandamiseks, et saaksin värske energiaga jälle publikule uut ja huvitavat pakkuda!

 

 

Kes on sinu parimad kriitikud selle sõna positiivses tähenduses, kelle arvamus sulle kõige rohkem korda läheb? 

 

Üritan iga inimese kriitikat konstruktiivselt endale lahti mõtestada, aga kõige rohkem usaldan nii oma õpetajaid kui ka oma kõige lähedasemaid inimesi. Nende puhul on oluline, et tagasiside on aus. Ainult kiitus ei vii kunagi edasi.  

Kui peaksid välja tooma üks-kaks  õpetust/soovitust, mida su ema on sulle ellu kaasa andnud, siis millised need on?

 

Ema on mulle kindlasti üheks suuremaks eeskujuks ja olen talle ääretult tänulik. Ilma tema järjekindluse ja palveteta ei oleks ma nii kaugele jõudnud. Võib-olla kaks mõtet, mis on meelde jäänud: olla tänulik iga võimaluse eest ja armastada oma ligimesi mõtetes, sõnades ja tegudes.

 

Harku vald on olnud ja on koduks paljudele kultuuritegelastele. Tore, et aeg-ajalt saame nende tegemistele veidi lähema pilgu heita. Jääme lootma, et vennad Henri Christofer Aavik ja viiuldaja Hans Christian Aavik annavad ühel päeval ka Tabasalus ühise kontserdi.

 

ULVI PÕLLU

konsultant

 

Foto: erakogu