Uudised ja teated

« Tagasi

“Üksiku eaka suurim mure on see, et rääkida pole kellegagi.”

Anne Dorbeki õnne valemisse kuulub oskus ümbritseda end heatahtlike inimestega, positiivne ellusuhtumine ja töö, mida armastada.
 
Kevadel lahvatanud koroonakriisi ajal oli Anne (78) eesliinil, kindad käes, mask ees, hüpates autosse ja autost välja, et viia toidumoona oma hoolealustele. Suve lõpus avaldas sotsiaalminister Tanel Kiik tunnustust neile, kes jäid pandeemia ajal tööle, tehes koduhooldustöötaja rasket tööd, kuuludes vanuse poolest riskirühma. 
 
Anne sai tänukirja ja pääsukesekujulise rinnanõela. "See oli mulle suur üllatus," teatab ta oma Vääna-Jõesuu hubases kodus," kui tuli kõne sotsiaalministeeriumist ja öeldi, et mind tahetakse eesliinil töötamise eest tänada." Et sedapuhku kogunemisi-pidusid teha ei tohtinud, saadeti tänukiri ja -kink postiga. Need on Annel aukohal.
 
Naise tööpäevad on olnud üsna sarnased kogu selle aja, mil ta Harku vallavalitsuses töötanud on. Ta ärkab hommikul vara ja lubab endale rahus tund aega kohvi juua. Siis paneb riidesse ja hakkab asju ajama. 
 
Tema hoolealustel on erinevad soovid ja vajadused. Kui kellelgi on tarvis arsti juurde minna, siis Anne viib ja aitab. Või vaja poest kaupa – Anne võtab nimekirja ja ostleb vastavalt sellele. Vahel soovib eakas kauplusesse kaasa tulla, siis käivad nad koos ja vaatavad, mida tarvis. Anne on ka hoolealuse aknaid pesnud, puid tuppa toonud, tolmu imenud jms. "Kõike tuleb teha, ennekõike aga rääkida. Sellest on üksikul kõige suurem puudus," tõdeb ta. Suurim ja korduv mure on neil aga selle pärast, et arstile ei saa aega.
 
See töö annab palju tagasi ja on ka hariv, kiidab Anne. Näiteks on tal üks tore ajalooõpetajast klient, kes lugemisvara soovitab. Nüüd ongi naisel käsil Alexandra Lapierre'i "Mura leegitsevad mälestused". "Küll on huvitav raamat, soovitan!" on ta vaimustuses. Kiidusõnu jätkub kogenud hooldustöötajal nii klientidele kui ka oma tiimile, kuhu kuuluvad Liia Kuusik, Valde Vagenstein, Olga Piigert ja nende juht Tiia Spitsõn. Igal kolmapäeval saavad nad kokku, arutavad, küsivad nõu ja jagavad kogemusi.

Päevad täis askeldusi

Anne ütleb, et praegu ta veel jaksab oma tööd teha, sest liikumine hoiab virgena. Tegutsemine üldse on tema meelest hea enesetunde alus. Siiski tuleb töises plaanis hakata otsi kokku tõmbama. On aeg pensionile jääda. "See tähendab tõeliselt pensionile," selgitab ta. 
 
Seda, mida ta siis tegema hakkab, kui iga päev rivis ei pea olema, Anne ei karda. Tegemist on tal töötagi küll ja veel – kontserdid, etendused (viimane elamus oli Charles Gounod' ooper "Romeo ja Julia"), sõbrad ja Laulumamslid, keda ta juhendab. Lugedagi on palju – Anne lemmikud on Õnnepalu ja Kivirähk – ja majapidamine tarvis korras hoida, lisab ta. Rahaliselt võib raskeks minna, aga Soomes töötav tütar aitab vajadusel. Telekast armastab Anne vaadata arstiseriaale, näiteks "Gray anatoomiat", kuigi arstist tütar ütleb, et ega need õiget haiglaelu kajasta. Aga põnev on ikka!
 
Vaimselt vormis püsimiseks istub Anne vahel klaveri taha ja mängib. Ta õpib lugusid pähe – et mälu treenida. Muide, naine oli 32 aastat rahvusooperis koorijuht, enne seda G. Otsa nimelises koolis õpetaja. Kui rahvusooperis tuli kätte aeg pensionile minna, oli see ränk. "Nii kahju oli teatrist loobuda, nii väga armastasin seda tööd," ütleb ta. Koguni nii kahju, et kodumaal olles oleks kaotus talumatu olnud. Siis ta põrutaski hoopis Inglismaale hooldustööd õppima. "Läksin ära, et ma kogu aeg ei nutaks," sõnab Anne. 
 
Aasta oli siis 2007 ja Anne 65-aastane. Suurimaks raskuseks ei olnud tema jaoks mitte totaalne erialavahetus, vaid hoopis vasakpoolne liiklus. "Sellega ikka andis harjuda, käisin öösel harjutamas. Oma kaks nädalat võttis aega, et asi selgeks saaks," naerab ta. Hädad on aga igal maal sarnased: on neid, kes on rõõmsameelsed, ja neid, kes torisevad ning leiavad, et neid peabki teenindama. Seal ta siis õppis ja töötas ning tuli nelja kuu pärast tagasi: tehnikaülikooli vilistlaste naiskoor ootas juhtimist. Ta sai tööd ka Astangu rehabilitatsioonikeskuse tegevusjuhendajana. Viimased kaheksa aastat on Anne töötanud Harku vallas koduhooldustöötajana.
 
Kuidas aga tervis vastu peab, see ei ole ju lihtne töö? Anne koputab sellise küsimuse peale kolm korda vastu lauda, lähemalt tervisest ei räägi ja ütleb ainult: "Kui ärkad hommikul üles ja kusagilt ei valuta, siis mõtled, et oled surnud." Kui meel on mõru või on peas tiirlemas mõni muremõte, mida inimestel ikka juhtub, on Annel nipp: minna aeda ja hakata seal askeldama. Töö aitab mõtteid selgitada ja olemine läheb paremaks. Oma motoks peabki naine positiivset ellusuhtumist. Kristlasena lähtub ta elusündmuste puhul põhimõttest, et kui sind lüüakse vastu põske, keera teine põsk ette. "Mitte et see alati kehtiks, aga olen selle järgi elanud," ütleb ta.
 
Anne, ütle, kas sa oled õnnelik? "Ei saa nii öelda, et olen kogu aeg jube õnnelik. Igaühel on oma nukrushood, ma püüan olla õnnelik ja näha igal pool head."
 
MARI KUKK
 
Foto: Mari Kukk