Filmirežissöör ja -operaator tähistas septembris oma kuuekümnendat sünnipäeva ja andis välja kaante vahele korjatud mälestuskillud.

 

Laiapea sulest on värskelt ilmunud raamat "See habras elu". Ta ise nimetab seda fragmentaariumiks. Miks säärane nimi? Teose sissejuhatuses on autori selgitus: "Jalutan sageli Suurupis oma kodumere ääres. Mere ja maa piiri pealt korjan üles kõik värvilised klaasikillud, mis silma jäävad. /…/ Olen õppinud igas käsil olevas päevas kilde üles korjama, nende taga tervet aimama. Oma filme teen samamoodi – võtan üles elu pakutud fragmendid ja sobitan kokku suuremaks pildiks. Palju kilde jääb filmide taha. Palju kilde jääb silma lihtsalt ringi vaadates. Neid olen aastate jooksul kirja pannud ja siin-seal ajalehtedes avaldanud. Aeg lihvis kogutud kildude servad juba sedavõrd siledaks, et sain nendega mängima hakata. Neist kujunes raamat "See habras elu". Fragmentidest sai fragmentaarium."

 

7. septembril 60. sünnipäeva tähistanud filmirežissöör ütleb, et tunneb end paremini kui 35-aastaselt ja arvab, et küllap mängib rolli see, kuidas ta elab. "Ma ei kurna organismi, elan tervislikku elu," ütleb ta oma Suurupi köögi ümmarguse laua taga. Muide, Suurupis elab ta juba 15 aastat.

 

Neljas. Esimene raamat oli sisuliselt mu magistritöö − kunagi tegelesin viipekeele keeleteadusliku uurimisega. Koos Jaan Toomikuga on sündinud ka luulekogu "Kodutud seosed". Raamatus on tema maalide reprod. Afganistani vangistuse kogemuse panin raamatusse "Afganistani vang" ja nüüd ilmus siis fragmentaarium "See habras elu".

 

See hakkas sündima enam kui kümme aastat tagasi, kui käisin nii Eestis kui ka kaugematel maadel filme tegemas. Alati oli midagi, mingi info või detailid, mis filmi otseselt ei sobinud, ning hakkasin neid kirja panema. Saatsin lehtedesse ja need avaldati – mul oli, millest kirjutada. Nii need killud kogunesid, ebaolulise ja ajaliku viskasin välja. Žanriliselt on tegu dokumentaalkirjandusega.

 

Jah, 2017. aastal olin viiendat korda Afganistanis. Seekord läksin Heratisse üht meest filmima, aga meile pandi varitsus peale. Taliban võttis minu ja mu kontaktisiku kinni, jätsid pärast 30-tunnist terrorit maanteele ja seal arreteeris meid Afganistani riiklik julgeolek. Hiljem viidi mind Kabuli eeluurimisvanglasse.

 

Mulle püüti inkrimineerida spionaaži. Nähti tublisti vaeva, see on ju absurd! Neile ei mahtunud pähe, et keegi võiks sellisel teemal filmi teha. Mind see teema aga köitis. Võimas idee – mehed, kes on kunagi Nõukogude sõduritena vangi langenud ja selleks, et ellu jääda, on astunud islamisse.

 

No nii võiks küsida, mis üldse siin elus huvitab. Mind huvitab inimese koht maailmas. Mis elu elatakse ja mis valikuid tehakse. Mina pääsesin armee terrorist – mind tuldi 1979. aastal koju otsima, prõmmiti uksele ja kui väike tütar oleks ärganud, oleks mind värvatud.

 

Mul on tunne, et sinu uurimisalad on sellised perifeersed – näiteks eesti memmed Kasahstanis, nõukaaja sõdurid, leeprahaiged, üksik nukuga tantsiv mees ja viimased rahvakillud seda ju on.

Äärealadel kõndija ma olengi. Nii filmi aine mõttes kui ka selles, kuidas ma filme teen. Mu filmid ei ole filmimaailma põhivoolus, vaid äärealal.

Kui ma teen filmi inimesest, siis ma teen seda läbi enda. Iga film on ka minust endast. See on andnud võimaluse minna inimestele enamasti nii lähedale, kui üldse on võimalik – suure meeskonnaga ei pruugi selline asi õnnestuda. Ülimat lähedust ja kontakti pean oma tugevuseks. Ma ei lähe midagi püüdma, ma ei ole pealetükkiv, vaid inimene avaneb mulle.

 

On küll nagu lastega. Kui nad saavad suureks – mul on kaks täiskasvanud last ja kaks teismelist last –, siis ühel päeval pead lapsest lahti laskma, ta hakkab oma elu elama. Nii ka filmidega.

Kõige isiklikum on "Film minu emast", seda saab ERR-ist järele vaadata, aastal 2007 sai see valmis. See on isiklik, intiimne ja valus film. Ema kaotas lapsena oma vanemad ja mattis poja, lein tuli mu kasvamisaega kaasa ja filmis on see sees.

 

Kõige esimene film "Hing on sees" on vaimupuudega noortest ja valmis 2004. aastal. See räägib lastena hüljatud noortest, kes mängivad läbi oma unistusi. Kui neiud, kes ilmselt kunagi emaks ei saa, mängivad läbi emaks saamise unistust, on see valus ja hingeminev.

Septembris valmis "See habras elu" − Keenias maakohas üles võetud film katoliiklikust arstist, kes 20 aastat on haiglat ehitanud ja seal sisuliselt ainukese arstina töötanud.

 

Naljakas, aga minu murdumised on siis, kui ma ei saa filme teha. Suurimad kriisid ei ole seotud filmitegemisega – olen neid tehes lahti, antennid on avali ja väsimust ma ei tunne.

 

Olen filmide tegemise kaudu saanud elada rikast elu. Sellesse on mahtunud mitmeid elusid ja abielusid ning kõike seda, mille kohta võin öelda – ma olen elanud, ma ei ole läinud peitu elu eest. See ei tähenda, et oleks kerge olnud. Loodetavasti seda elu jagub veel.

Üleelamiste kohta oled öelnud, et kõigel on mõte, ka kannatustel. Kui Afganistani loo peale mõelda, siis mis mõte oli sinu jaoks sellel, kui sa haua äärel olid?

See oli kasvamise koht. Ma tulin tagasi uuenenud, muutunud ja kasvanud inimesena. Kahe kuu jooksul sain vangikongis mediteerida, mõelda ja palvetada. Tegin tööd, et mitte murduda, mitte langeda hingeliselt kokku. See oli erakordne võimalus. Kuigi mu põhiloomus ei muutunud, arenes oskus veelgi enam tajuda ja märgata väikeseid asju. Üks mõte on ka see, et ei saa alati apelleerida mõistusele, südametarkus ja intuitsioon on samuti oluline – kuidas mõtestada elu südametarkuse kaudu. Kui need tasakaalust välja lähevad, kipub elu logisema.

 

Elu võib järsku ja ootamatuid pöördeid teha. Mul on olnud kaks väga rasket lahutust, mis viisid mind sügavasse kriisi. Kui neist läbi tuled, mõistad, miks neid vaja oli. Kogemus andis uue kvaliteedi ja hingamise elule. Elu on täis paradokse. Kui on meeletult raske, võid ühel hetkel – hiljem mõista, et see ei olnud midagi halba, mida elu tegi, vaid hoopis hea. Lahutus, eriti kui oled koos elanud aastaid õnnelikult, võib olla hullem kui lähedase surm. Nagu lõpetamata surm, pead leinama ja muutused endas läbi töötama. Selle kaudu saab kasvada, ja ma ei võtaks ühtegi hetke oma elust välja.

 

Ümberringi näen, kuidas inimesed on inertsist koos, närivad end läbi elu, närivad teise elu läbi, ometi on jõuga koos. Eks see ole valikute küsimus – mis piirini püüad ja mis piirist on see vale.

 

Teine kord oli siis, kui tegin Mongoolias põhjapõdrakasvatajatest filmi. Sealse rahvakillu šamaan oli kehva tervisega ja mitte tema ei ravitsenud meid, vaid meie grupiga kaasas olnud  ravitseja Eha aitas teda. Tema juurde Elvasse läksin pärast veel filmima, tal tekkis mõte, et tegeleb minuga natuke. Heitsin pikali, kaamera käis. Ta hakkas minu energiatega tööle ja ühel hetkel ütles: su ema on siin. "Kas ema ütles sulle Vahur-poiss?" küsis ta. Jaa, ta on ainuke, kes mind nii on kutsunud, vastasin. Eha vahendas surnud ema sõnu. Kuigi ma arvan, et teispoolsusega ei peaks meeleheitlikult sidet otsima, oli see kogemus mulle oluline. Elu on ikka ja alati mõistetav läbi paradokside, kõik ei ole ratsionaalselt võetav.

 

Ja mõistagi Afganistani kogemus, kus elu haprust sügavuti kogesin. Kõikidest neist kogemustest räägib ka see raamat. Kõik, mida üritame surmkindlaks ehitada ja usume, et nii jääb, on tegelikult habras ja võib ühel hetkel katki minna.

 

MARI KUKK

 

Foto: Mari Kukk