Uudised ja teated

« Tagasi

Missugune näeb välja õpetaja nädal distantsõppe ajal?

Vääna mõisakooli inglise keele õpetaja ja 3. klassi klassiõpetaja Leena Lumi pidas distantsõppe ajal päevikut, kust leiab nii eetripinget, detektiivi taipu nõudvaid olukordi kui ka maadlust tehnikavidinatega.

 

ESMASPÄEV

Imelik. Kui lastelt kevadel küsisime, mis oli distantsõppes head, saime vastuse: hommikuti saab kauem magada. Minu äratuskell piniseb nagu alati 6.15 ja kõik hommikused protseduurid toimuvad täiesti tavapärastel aegadel. Äratan oma kolmeaastase ja sätin lasteaeda (milline õnn, et need veel avatud on!). Viimane äratus veel 13-aastasele ja minek! No muidugi, l a p s e d saavad ju küll kauem magada!

8.00 peatun kooli ees ja astun külma klassiruumi. Hea, et tunde on lubatud läbi viia oma klassist, kus on kõik materjalid ja tehnilised võimalused olemas.

Keeran salli tihedamalt ümber ja saadan Stuudiumisse Google Meeti lingi. Seejärel avan teise tunni iPadist tugiisikut vajavale õpilasele. Sätin nii, et mind oleks korralikult näha mõlemast seadmest, ja jään ootama.

8.35 on juba peaaegu kõik lapsed tunnis, ainult iPadi eritunnis istub nukker tugiisik üksinda. Kiire kõne ja mõned kirjad lapsevanemale … ja saamegi kõik koos pihta hakata. Alustame reeglitega: palun, ärge tunni ajal oma armsate koduloomadega mängige; töövahendid on ilusasti lauanurgal juba enne tundi ja kõik muud punktid, mida juba nädal varem olime läbi mänginud.

8.50 alustame õppimisega. Algavad vestlused, mis saadavad mind kogu järgneva nädala: su kass on tõesti armas, aga palun saada ta oma klaviatuurilt ära. Kes ütles õpetaja? Mis mure on? Ei ole töövihikut? Koolis seda pole (kontrollin kiiresti lauasahtli üle), järelikult peab olema kodus. Ah sa ei viinud seda koju? Ehk võttis suur vend kaasa? Võttiski? No näed, kui tore! Kell 9.00 saame alustada esimese ülesandega. Lõpetan just ülesande selgitamise, kui neli last tõstavad virtuaalse käe. Kas on vaja uuesti selgitada? Ah soo, teil sai juba valmis? No muidugi, usinamad alustasid juba siis, kui ma ülesande numbri ütlesin. Lähme siis kohe järgmise ülesandega edasi!

Nii, kes nutab? Mis juhtus? Sa pole veel jõudnud? Ära muretse, mõned lapsed lihtsalt tegutsesid pisut kiiremini, sina tee rahulikult esimest ülesannet. Veel mõned virtuaalsed käed on püsti. Selgitan ettenägelikult kolm järgmist ülesannet korraga, nüüd on kõigil hea omas tempos toimetada. Tund hakkabki lõppema, kontrollime vähemalt selle esimese ülesande üle. Üks laps lehvitab hoolega käega, tahab vist vastata. Oi, sa tahtsid hoopis küsida, kuidas ülesannet teha? Mitmendat? Ah esimest ...

Kell 11.30 pistab armas kokatädi pea uksest sisse ja kutsub sööma. Saadan lapsed väljateenitud puhkusele ja sulgen kaamera ning mikrofoni. Mõistan sel hetkel, mida võivad tunda saatejuhid, kui salvestus lõppeb. Nagu oleks stepsel välja tõmmatud.

Jõuan just söömast tagasi, kui saabub esimene kiri Stuudiumisse: "milal link tuleb?" Saadan nii ilusasti vormistatud vastuse, et mu kunagine asjaajamise õppejõud teeks seda nähes mulle ilmselt pai.

Sätin valmis teise kooliastme inglise keele tundide materjalid, lisamaterjalid ja varuvariandid juhuks, kui midagi ei peaks toimima. Teine kiri: "Tere, õpetaja! Kas meil täna rohkem tunde pole?" Teen mõttes talle ise asjaajamisõppejõu-pai ja saadan igaks juhuks tervele klassile kordusteate, et videotunnis kohtume homme hommikul kell 8.30 ja virtuaalkoori juhend on neil Stuudumis, nagu kokku lepitud. Kõne kolleegile, et kõik üle täpsustada. Jah, kõik toimib, tunnis sai veel üle räägitud. Vahva! Ootan selle projekti tulemust pikisilmi!

13.00 esimene inglise keel. Tunnis on täpselt üks õpilane, teised ei teadvat, kuhu link saadetakse. Vahel ma mõtlen, et ma ilmselt räägin liiga palju. Kuidas muidu selgitada, et viimases kontakttunnis rääkisin ülima täpsusega distantsõppega seonduvast, aga kaks päeva hiljem ei ole lapsed kuulnudki, et link tuleb alati Stuudiumisse. Õnneks tuleb see lõpuks ikka kõigil meelde ja (pisikeste kadudega) saame siiski tunni läbi viia.

Kell 14.00 on järgmine inglise keel. Kõik on ilusasti kohal, ainult et lapsed tahavad alustuseks teada, kas võiksime teha tunni hästi lühidalt. Aga kuidas? Mul on ju tänaseks tunniks nii palju plaane!

15.00 - aeg märkida Stuudiumisse kõik tehtu ja vastata kirjadele küsimusega, millal meil jälle tund on, miks pole linki saadetud ja kuhu saata lõpetatud tööd.

16.10. Kuidas kell nii palju juba on? Ruttu lasteaeda lapsele järele ja kuulaks oma suure lapse distantsõppe mured ka ära.

19.30 saabub esimene kiri lapsevanemalt. Jah, videotund on tõesti iga päev kell 8.30−12.00, vahetunnid on vahel, ma ise ütlen lastele. Mõistan, et te ei viibi kõrval. Andmekaitseseaduse järgi, muide, te ei tohigi.

 

TEISIPÄEV

Täna läheb kindlasti kõik palju kergemini, esimesel päeval on ikka ju sabinat rohkem. Avan hommikukohvi kõrvale Stuudiumi. Neli kirja. Kahele põletavamale jõuan vastata, teised peavad ootama oma järge.

8.20 saadan õpilastele lingi ja kõik logivad õigeaegselt tundi, milline rõõm! Saame kohe alustada õppimisega. Mul oli õigus, täna läheb tõesti kõik palju paremini! Olen vist ise ka kuidagi asjalikum ja konkreetsem.

9.25 lülitab mu arvuti end esimest korda välja. Keset murdjoone näitlikustamist, kui ebasobiv! Tõstan kiiresti juhtmeid dokist arvuti taha ümber ja loodan, et sellest piisab. Õnneks arvuti hakkab laadima ja saan tundi tagasi minna. Lapsed on vahepeal ette võtnud korraliku virtuaalvahetunni, möllu kui palju. Annan meeleheitlikult märku oma naasmisest. JAH, ÕPETAJA ON TAGASI!

10.10 lõpetab arvuti minuga lõplikult koostöö. Login end kiiresti telefonist tundi ja jooksen, telefon peos, metoodikaruumi järgmise iPadi järele. Ühes aknas loevad itsitavad lapsed minu kontsaklõbina saatel ette harjutusest leitud omadussõnu, teises aknas saadan ahastava kirja itimeestele.

Sel päeval kannan Stuudiumi sisse iPadis toksides. Saan teada, et minu arvutil ei ole ilmselt elulootust ja kiiresti kohale rutanud arvutispets kohandab ühe õpilase arvuti mulle enam-vähem töövormi. Käib kah, peaasi, et keset tundi ära ei sure!

Kell 01.23 ärkan ehmudes. Ma vist unustasin hommikustele kirjadele vastata ...

 

KOLMAPÄEV

Avan hommikukohvi kõrvale Stuudiumi. Viis kirja. Kolm esimest on õnnetult vanemalt, kelle kiri mulle öösel meenus. Õnneks on küsimus alles neljapäevase ajaplaani kohta. Viitan esmaspäeval päevikutesse kirjutatud tunniplaanile ning vabandan vastuse viibimise pärast. Õnneks on tore inimene, mõistab ega pea viha.

Tundub, et laste sisseelamisaeg on täpselt kaks päeva, sest täna toimib kõik nagu planeeritud. Tugiisik teeb oma õpilasega üks-ühele-tundi kõrvalklassis, lülitan nad videotundi, et lapsel teistega koos toredam õppida oleks.

Olen juba koolimajast lahkunud, kui õpetajate Facebooki vestlusaknas hakkab plinkima ärev teade minu klassi virtuaalsesse ainetundi sisenenud võõrastest, kes viskavad õpetaja üle nalja ja on planeeritud tunni vussi ajanud. Õnneks oskab õpetaja nad kärmelt tunnist eemaldada, kuid ees ootab pinev detektiivitöö. Kell 20.30 olen kontvõõrad tuvastanud ja teen kõne nendega seotud kodule. Ehmunud lapsevanem lubab asjaga kärmelt tegeleda.

Nüüd on paras aeg õpilaste iseseisvad tööd üle vaadata. Päeval sätestatud tähtajaks olid kohal umbes pooled tööd, nüüdseks on enamik õpilastest vajamineva valmis saanud ja ära saatnud (või on töölt koju jõudnud tublid vanemad laste töid kontrollima hakanud). Kolme lapse ülesanded on veel puudu, saadan meeldetuletuse.

 

NELJAPÄEV

Olen juba ärgates väsinud. Kontrollisin öösel veel viimaseid töid ja kui oma lapsed olid magama saadetud, valmistasin tunde ette. Täna hommikul ma kodus Stuudiumit ei ava, sõidan hoopis varem kooli ja teen kõik tööasjad seal.

Õpilased on rahutud ja jagavad tunniaega koduloomade ja väikeste õdede-vendadega ning saadavad igatsevaid pilke õue suunas. Teen kontakttunnid lühidalt, annan iseseisva töö Opiqu keskkonnas ja piisavalt aega, et see päeva jooksul endale sobival ajal ära teha ning mulle saata. Lapsed on rõõmsad ja minul tekkis pisike lisaaeg suurte õpilaste inglise keele ülesannete kontrollimiseks.

Kell 15.30 on kõik kontrollitud, vastatud, meelde tuletatud ja sisse kantud. Jään nõutult istuma. Kas tõesti saab juba koju?

Kodus avastan, et õpilastele kõike meelde tuletades ja näppu pulsil hoides olen oma isikliku lapse kooliasjad unarusse jätnud. Võtame ette nädala jooksul tekkinud raskused ja asume neid ületama. Lõpetatud tööde õpetajatele saatmine jääb õnneks veel tänase kuupäeva sisse.

 

REEDE

Reede. Reede? Reede! Alustan kontakttundi lausa pidulikus meeleolus. Lõppude lõpuks on täna viimane vaheajaeelne koolipäev!

Alustame eilse iseseisva töö kontrollimisega. Jah, armsad lapsed, seal tuli vajutada ka "saada". Kohal on neli tööd, ülejäänud asuvad kiiresti arvutite taga klõbistama. Planeeritud tunni materjalid tõstan kõrvale, tagasi tulevad eilsed asjad. Tunni lõpuks on peaaegu kõikide tööd ilusasti kohal. Kontrollin neid hiljem, praegu püüame säilitada rõõmsat tuju.

13.30. Saadetud töid üle vaadates mõistan, et sellisel kujul iseseisva töö järeletegemist rohkem ei tee – tulemused ei ole lihtsalt laste teadmiste väärilised. Õppetund iseendale. Suurepärane, järelikult mina ka arenesin!

Kell 15.00 toimub õpetajate koosolek. Kuulan kolleegide lugusid ja rahunen – kõigil on distantsõpe läinud isemoodi, aga mõneti sarnaselt. Oli nii vihaleajavaid kui ka südamest rõõmustavaid hetki. Ja mis kõige olulisem: kõik õppisid midagi!

 

Leena Lumi, Vääna mõisakooli õpetaja

Foto: erakogu