Perekond Maasikate Abhaasias omandatud viinapuude kasvatamise tarkus toob neile Suurupi koduaias vägevat saaki.

 

Kõigepealt pean ära ütlema, et nii magusaid ja õrna nahaga viinamarju ei ole mina varem saanud. Seda ma ka Künnapuu tänava pererahvale ütlen. Adolf Maasikas (83) ja Lilii Maasikas (80) noogutavad, sest nad teavad seda isegi − kõik, kes nende kasvuhoonest, kus rasked kobarad pea kohal ripuvad, marju nopivad, räägivad sama juttu. 

 

Viinapuud kasvavad ka kuuri all ja kasvuhoone kõrval peenral. Nende viljad küpsevad mõistagi hiljem, sest saak sõltub ilmaoludest. Adolf teatab siiski, et tänavu ei olnud head viinamarja-aastat: "Aga mis sa teed! Kevad oli külm − nii lihtsalt on." Olgugi et saak on kesine, sünnib marjadest igal aastal Adolfi kuulus hõrgu maitsebuketiga viinamarjavein.

 

Abhaasiast Salme külast sõja eest Eestisse tulnud Maasikad teavad viinamarjadest kõike: kuidas ja kuhu istutada, kuidas lõigata, külmade eest kaitsta, väetada ja kuidas aru saada, kas mari on valmis. Teadmiseks: mari tuleb noppida kobara alt – kui see on magus, on ka ülejäänud kobar küps ja maiustamiseks valmis. 

 

Küsin peremehe käest, mis tema saladus on ja kuidas ka mina saaks viinamarju edukalt kasvatada. "Istuta taim maha," teatab Adolf, "seda esiteks." Mingit suuremat saladust siin polegi, tähtis on praktiseerida, olla pidevalt taimega seotud, õppida teda tundma. "Naabrid vaatavad, et mul siin ilusad marjad, tahavad ka nõu. Ma olen ette näidanud, kuidas istutada, siduda ja lõigata. Seletan pikalt ja põhjalikult. Neil aga järgmisel aastal kõik meelest läinud ja asi nässus. On lihtsam, kui käin iga aasta läbi ja teen ise asja korda," räägib härra naerdes. "Muud polegi, kui et jätad tugevamad võsud alles, viletsamad võtad ära," torkab Lilii vahele, "nii lihtne see ongi!"

 

Abikaasa jätkab, et kasvuhoones ei ole viinamarjade kasvatamisega üldse mingit probleemi, aga õues peab taimedel pidevalt silma peal hoidma, mõtlema ja kombineerima. Temperatuurivahetus võib saada hukatuslikuks. Praktika olulisust rõhutab Adolf igal sammul: "Sa pead pidevalt olema sellega seotud. Meie töötame Liliiga üheskoos, arutame ja vaatame. Ega ma ka alguses kõike teadnud, kasuisa Salmes õpetas. Tema ostis raamatuid ja tassis kokku eri sorte, püüdis mind ka asjasse pühendada, aga ma olin noor, ei huvitanud väga. Tema kõrvalt ma õppisin ja nüüd, näe, õpetan teisigi."

See oli 1992, kui Lilii lastega Eestisse tuli, Aadi (nagu Lilii teda kutsub) jäi sinna. "Sõda hakkas pihta, mina jäin sinna kodu valvama. Ema oli mul siis veel elus. Lilii ema matsime enne maha. Kui minu ema 1997. aastal suri, hakkasid sugulased peale ajama, et läheme ära. Mina ei tahtnud ära tulla. Vägisi aeti peale, et vot läheme! 1999. aastal sain ajutise elamisloa ja tulingi siia," räägib Adolf. Sellest ajast on tema hinges ka pisuke solvumine: "Mulle tehti ülekohut. Ei antud Eesti kodakondsust, pandi eksamit tegema." Lõpuks ta kodakondsuse siiski sai. Lilii jälle ütleb, et peab tänulik olema, et Eesti neid vastu võttis. "Kuhu meil ikka minna oleks olnud?" ütleb ta.

 

"Meil siin on õnneks kõik vajalik olemas, olen rahul," teatab Lilii. Ja Adolf sõnab, et tema ikka ka: "Tee tööd ja ole rahul." Ta ütleb seda nii eesti, vene kui ka gruusia keeles.  

 

Lahkumine kodust Salme külast ei olnud loomulikult kellelegi kerge, tunnistab Lilii, ent midagi polnud parata. Ta meenutab, kuidas ta kasvatas lilli, pakkis need kohvrisse, istus lennukile. Siis müüs ta neid Viru turul, teenis kena kopika ja lendas tagasi Abhaasiasse. "Vaat sellised ajad olid!" naerab naine. 

 

Nad on eluaeg Salme külas elanud, esivanemad rändasid tsaariajal Krimmi kaudu Abhaasiasse ning Salme ja Sulevi külad oli eesti perede külad. Elu Salmes meenutavad nad hellalt. Lilii räägib sellest, kuidas nad harisid maad: oli oma kartul, sibul, porgandid, viinamarjad – neid müüdi turul. Olid ka lehm, mullikas ja põrsad. Tehti veini ja juustu. Elu oli ilus.

Adolf ja Lilii said kokku Salmes tantsupeol. "Olime noored ja nagu noored ikka, käisime klubides. Mängis pasunakoor, siis ei olnud plaate ega selliseid asju. Tantsisime, pidutsesime ja hakkasime kohtuma. Käisime koos paraadidel ja demonstratsioonidel, seda tuli kohustuslikus korras teha," räägib Lilii. "Võeti isegi allkiri, et oled paraadil käinud," lisab kaasa. 

 

Abielu sõlmiti tagasihoidlikult, ei mingit pöörast tralli. "Need, kes suurelt pulmi teevad, need lähevad tihti lahku. Meil olid sõrmused, šampus ja tunnistajad, oligi kõik. Ja näe, siiani oleme koos," jutustab Adolf rõõmsalt. Nad tähistasid hiljuti oma kuuekümnendat abieluaastat. Kuidas on see õnnestunud, pärin. Lilii: "Eks ole tulnud ikka ütlemist ka." Ja Aadi võtab jutujärje üle. „Teate, noorest peast on armastus, pärast on igapäevane elu. Nii see kord juba on," ütleb muidu naerusuine mees tõsinedes ja õrnalt kaasale otsa vaadates, "peaasi on teise austamine ja lugupidamine." Lilii nõustub.

 

Maasikatel on kaks last, poeg Aleksander ja tütar Irina, tütar elab oma poja perega Austraalias. Nüüd, kui ema veebruaris 80 aasta juubelit pidas, lendas tütar Eestisse tähistama ja koroona tõttu pidi pikemaks paigale jääma.

 

Lapsi kasvatasid Maasikad samuti üksmeeles, neil on elule sarnased vaated. Kõiges, mis vanemad ette võtsid, lõid ka lapsed kaasa. Füüsilist karistust pole nende peres olnud, sest Adolf mäletab, kuidas tema omal ajal vitsa sai ja millise solvumistunde see temas tekitas.

Kas vahel on ka igatsus Abhaasia järele? "Oi ei!" rehmab Lilii käega. "Meil on kõik hästi, sest siin on kõik ju olemas. Meil on siin maja ja igapäevane töö. Viinamarjad kasvavad, õunad, kartulid, tomat ja kurk ka. Makstakse pensionigi, pandi natuke juurdegi."  "Mina igatsen küll," sõnab Adolf, "sest kui palju tööd, vaeva ja jõudu kulus sinna. Tulin ju kroonust, kõik sai nullist üles ehitatud. Istutasin 60 mandariinitaime, loorbereid. Iga sügis sain kolm tonni mandariine, viinamarjadest tegin veini."

 

Lilii lisab, et lehmadki sõid mandariine, piim tuli hea, rammus. Abhaasias kasvasid mühinal ka kiivid, nektariinid, sidrunid, viigimarjad. "Kõik jäi maha. Tahaksin huvi pärast vaatama minna, kuidas seal nüüd on," mõtiskleb mees, kes on töötanud eluaeg autojuhina. Lilii oli viinamarjakasvataja. See, et neil on hea klapp ja nad on eluga rahul, paistab kaugele.

 

Mismoodi nad nii reipad ja elurõõmsad on, uurin. Asi on töös, teatab Lilii konkreetselt. Naisel oli südameoperatsioon, pandi südame šunt. Aasta tagasi oli Adolfil infarkt. "Olin tilguti all, mõtlesin, et on viimnepäev käes. Nüüd panen pihuga tablette sisse," sõnab ta. Nii ka Lilii: "Rohud peab hommikul ära jooma ja näe, elame edasi. Läheme aeda ja hakkame tööd tegema. Midagi peab ju tegema, ei saa lihtsalt istuda ja niisama olla." "Töötan nii kaua, kui ükskord pikali kukun," naerab Adolf ja rõhutab, et töö hoiab tervist, peab liikuma ja tegutsema. Teed nii palju, kui on jõudu. Kuigi tütar Irina tuletab vanematele pidevalt meelde, et rohkem võiks puhata.

 

Et millest unistame, imestavad Maasikad üheskoos? "No millest on meil enam unistada?" hakkab mees naerma, et ega surres varandust endaga kaasa võta. Lilii ütleb, et kõige olulisem on, et lapsed oleks terved ja elaks hästi, ning pakub liualt helerohelisi ja purpurseid viinamarju.

 

MARI KUKK

 

(Foto: Mari Kukk)