Udusele Harku järvele vaadates eristab silm vaevu teist kallast. Aeg-ajalt lobistab keegi kõrkjates. Õngele pole mõtet minna, sest korki ei näe. Hingedeaeg.

 

Ilm on muutunud soojemaks ja see ongi tekitanud udu. Sellesse võib kujutleda elu. Nähtamatu peitub nähtavas ja ümbritseb seda, mõjub ja mõjutab. Iga päev on ime. Öödest rääkimata. Mõtlen emale. Panime kunagi ammu koos küünlaid aknale, et valgustada teed neile hingedele, kes otsivad koduteed. Nüüd panen küünla juba emale. Kuigi ma tean, et ta ei otsi enam midagi. Ta on kohale jõudnud.

 

Hingedeaeg on ajaaken, mis algab mihklipäevaga ja päädib mardipäevaga. Levinud on ka kitsendatud aken: see on kahe nädala võrra lühem. Aga tegelikult on aken midagi, mida pead ise endale tegema. Otsusta oma akna avaruse üle. Ajaaken on ju igavikuaken. Sina vaatad sinna sisse ja igavik vaatab vastu. Igavikul on ema silmad.

 

Keskajal valmistati hingedeajal hingeleiba. Lapsed käisid lauldes udus, vahel päris valges riides, kobistasid akende taga ja küsisid kakku. Kui kaku said, pidid nad lugema hingepalve andja igavikku läinud lähedase eest, et see ikka taevasse pääseks. Nii usaldamatu on inimene, et ei söanda Looja armu peale loota, arvab, et peab kakuga meelitama.

 

Küpsetasime meiegi Harkujärve kogukonnakirikus kakukesi. Kokakooli juhendavale Triinule ja kultuurijuhile Feale olid appi tulnud ka Triinu ema ja Kadri Nõmme linnast. Kadri on aastaid leiba küpsetanud: kadri- ja mardipäevadeks ning minu sünnipäevadeks. Nüüd siis ka hingepäevadeks. Lõhna on kogu kirik täis. See teeb hingeliseks. Hingestatuks.

 

Meie kirikus on üks noor hing, Ariel, temast saab hingedeajal abiõpetaja. Ariel on Tabasalu Pihlakodus hingehoidja. Hing on midagi, mida peab hoidma. Või keegi. Hing on inimene. Vanasti loeti ju hingi, kes külas elasid, ja kirikus võis õpetaja jäärapäisele talumehele öelda "oh sa vaene hing küll", ja sellel läksid silmad märjaks. Nii et hing on igaühel, seda tuleb vaid nägema õppida, et ise mitte hingevaenlaseks osutuda või hingusele minna.

 

Üks sõber ütles, et see on päris paganlik jutt. Teine ütles, et hinged on katoliiklik õpetus. Kolmas, et hingi pole olemas. Vaata, kui rikas on meie inimeste mõtlemine. Ja samas, kui vaene see on. Ollakse valmis hinge maha salgama, hingetuks jääma, aga mitte hinge heitma. Ometi tuleb just seda viimast ükskord niikuinii teha, esimesi mitte. Ja siis võiks ikka olla keegi, kes süütab küünla. Kodus või kirikus, aknal või altaril. Igavikuaknal, igavikualtaril, mille võid püstitada just seal, kus sa oled. Pühitsedes elu, mis nähtamatuna liigutab südames ja järve kohal.

 

Kui sa seda teed, võib udu avaneda. Kui udu avaneb, siis näed. Näed ka teist kallast. Veetagust maad ja ajatagust ilma. Seal on palju inimesi. Mõned neist laulavad.

 

Avo Üprus, Harkujärve koguduse õpetaja

 

Foto: Erakogu