Suvel maailmameistrivõistlustel Zoom8 klassis kulla kaela saanud ja noorte ühepaadi Laser 4.7 MM-il U16 klassis viiendaks tulnud purjetaja loodab soodsatele tuultele ja plaanib olümpiani välja minna.

 

"Olen 15-aastane, käin Tabasalu ühisgümnaasiumis üheksandas klassis. Mul möödus just kuues purjetamissuvi. Kõik sai alguse 2013. aastal, mil isa pani mind Tilgu sadama purjetamislaagrisse. Mäletan esimest korda, mil paati astusin – paat kõikus. Ja kui kreeni läks, oli päris hirmutav. Esimene regativõit tuli Noblessneri sadamas Optimistiga juba 2015. aastal. Sõidan enamasti sisetunde järgi, jälgides samal ajal ilmastikuolusid, kaasvõistlejaid ja treeneri nõuandeid.

 

Ah et miks ma purjetan? Kui lähen merele, olen seal kogu hingega ega pea tegelema olmeasjadega. Purjetan ja naudin seda. Sel suvel võitsin MM-il Itaalias Zoom8 klassis kulla ja noorte Laser 4.7 MM-il Kanadas tulin üldarvestuses 21. kohale, oma vanuseklassis viiendaks. Eelmisel aastal sain EM-il Hispaanias Zoom8 klassis kaela hõbeda.

 

Purjetamise juures on kõige olulisem kannatlikkus. Palju on merel või kaldal passimist ja tuule tõusu või vastupidi, raugemise ootamist. Suurim tuul, millega olen võistelnud, oli Lohusalus – puhanguti 18 m/s. Võitlejahing peab olema, kindlasti tahe, palju tunde tuleb veeta vee peal ja treeningsaalis. Eks vahel ole olnud ka tunne, et ei taha minna, eriti siis, kui on olnud raske võistlus, mis kestab juba päevi. Samas tuletan endale meelde, et ma tulin siia ju õppima.

 

Et mis saab, kui on torm? Peab rahu säilitama. Mast, otsad, puri võivad puruks minna. Kui paat läheb kummuli, siis mõtlen, et ikka juhtub, ja sõidan edasi. Kord oli nii, et võistlesime RS Feva kahese paadiga ja paat läks ümber, kaaslane kukkus vette. Kui õnnetult purje alla jääda, võib lämbuda. Mul õnnestus paarilise vestist kinni haarata ja ta tagasi paati tõmmata. Endal jäi mul kord paadiga ümber minnes jalg sverdi alla kinni, jalg oli verine, aga ei midagi hullu, sõitsin edasi.

Võistlustel üritan käia koolivaheaegadel, õpetajad on arusaajad, mind toetatakse. Hinded peavad korras olema ja seda ka on. Peale eelmainitu olen käinud võistlemas Türgis, Prantsusmaal, Soomes, Horvaatias, Taanis, Saksamaal, Monacos, Tais, Lätis ja Leedus.

 

Võistlustel käimine ja purjetamisvõistluste kalendri järgi elamine on meie pere jaoks elustiiliks kujunenud. Praegu sõidan Laser 4.7-ga. Hooajal on peaaegu kõik nädalavahetused võistluste all kinni. Vahel kestavad need 3–4 päeva, merel tuleb olla 3–6 tundi.

Käin eratreeneriga jõusaalis, samuti ujumas. Eestis saab vaid neli-viis kuud purjetada, aga tiitlivõistlustel peame konkureerima nendega, kes purjetavad aasta läbi. Sellepärast ongi oluline aasta ringi välismaal treeninglaagrites ja võistlustel käia.

 

Unistan kord olümpiale jõuda. Seni tuleb mul kõik paadiklassid vastavalt vanusele läbi sõita ja sealt edasi olümpiaklassi jõuda. Õppima on mul edaspidi minna plaanis fotograafiat ja filmindust. Need on ka mu hobid.

 

Pärast iga võistlust analüüsin, mida oleksin saanud teisiti teha, vaatan ka palju õpetlikke videoid YouTube'ist ja sotsiaalmeediast. Eeskujud on kõik need, kes naiste olümpiaklassi tipus sõidavad.

 

Mul on endal spetsiaalne varustus, paat, super treener Kalevi jahtklubi purjespordikoolis – Uku Kuusk, pere ja kooli toetus. Vanemad ütlevad, et nemad enam arvet ei pea, kui palju raha purjetamisele kulub. Oleme väga tänulikud Harku vallale ja EOK-le, kes on meid toetanud."

 

Kirja pannud MARI KUKK

 

Karolin Härm Itaalias Garda järvel võistlustules. Foto: Eleonora Aiori