Astronoomiahuvilise helilooja 60 aasta juubeli tähistamiseks panid sõbrad-tuttavad tema kunagise koduõue lähedale püsti pingi, kus jalga puhata ja mõtiskleda. Pidupäeva puhul võttis Urmas meenutada lapsepõlveseiklusi.

 

Aastal 1978 tekkis Urmasel koos sõber Egmont Väljaga mõte ehitada Naage tähetorn. "Leidsin raketibaasist neljameetrise rauast toru. Sellest saab teleskoop, otsustasin. Aga hankida oli vaja ka nelja meetri fookuskaugusega prilliklaase. Sellise jutu peale kästi mul alguses silmaarstile minna," mugistab Urmas naerda, "mina aga läksin Tallinna tähetorni ja sealt sain kaasa kirja, et inimene ei ole üldsegi silmadega kimpus, vaid tahab teleskoopi ehitada. Vaadati, et poiss on kiiksuga, anti poest kümme klaasi." 

 

Kingituseks saadud Smena 8M fotoaparaadi lammutas poiss laiali ja pani teleskoobile okulaariks. Seeläbi sai ta ülisuuri suurendusi, kuigi enamik klaase tuli ära visata – nõukaaja värk. Sellest sündiski viiemeetrine kaheksa korrusega monstrum. Ta tunnistab, et ehituseks läks vaja palju laudu ja neid hankis ta kohalikust nn Potjomkini külast. Nii see tähetorn püsti sai. 

 

Ühtlasi käis Urmas seal ka salaja kommi söömas. Pidu pikalt ei kestnud, sest Keila raketibaasist tuldi kohale ja leiti, et tegemist on salaluureobjektiga ja ähvardati KGB-ga. Kästi maha lammutada. "Viimaks tuli ka Potjomkin ja nõudis oma laudu tagasi," ütleb Urmas, et lõpuks ei jäänud tornist midagi järele. "Oli kahju küll, aga mis siis ikka – vaatasime niisama tähti," võtab helilooja oma teleskoobiseiklused kokku.

 

Veel oli Urmasel ja tema sõpradel Naage külas elades traditsioon – koroonamänguvõistlused. "See on see lauamäng, mitte pandeemia," täpsustab ta, "tegime turniire. Põhimõte oli: kes võidab, saab järgmisesse ringi. Kõik Naage küla lapsed olid kaasatud."

 

Suvel sai ka tööd tehtud. "Istutasime kahele hektarile Naage kalda peale mände. Neist on tänaseks saanud suur mets. Omal ajal ma ei mõistnud selle töö väärtust, nüüd saan aru, kui metsa vaatan." Öeldakse, et elu jooksul peab inimene istutama puu ja kirjutama raamatu. "Aga mina olen välja andnud 165 teost ja puid hektarite kaupa istutanud," teatab ta rõõmsalt.

 

Urmas eksperimenteeris kõikvõimalike asjadega. Näiteks tekkis tal küsimus, kui kaua aega kulub, et sokk püsti seisma jääks. "Ma ei pesnud paremat jalga pikka aega, ka sauna minnes sidusin kilekoti jala ümber. Jälgisin, kas asi õnnestub." Jalg aga hakkas hullult sügelema ja ema pidi seda furatseliinpiiritusega pesema. Selgus, et tee, mis sa teed – sokk püsti seisma ei hakkagi.
 

 

Urmase ema Mai Oja meenutab, kuidas ta pojaga metsas käis ja too aina toksis puupulgaga vastu puid. "Poiss, kas oled ulakaks läinud?" küsis ema. Laps aga selgitas, et kui puudutada peenemat puud, tuleb välja peenem heli. Samuti meenub ema Maile, kuidas Viti kodu õues seisis suur tiibklaver – toas oli parajasti remont – ja poeg hakkas seda mängima: "Vaatas taevasse nagu põllumees ja avastas Kassiopeia. Sellest sündis ta esimene teos. See on tal siiamaani minu teada esinemisprogrammis."

 

Mail tuleb veel meelde kord ajast, mil ta töötas Vääna jahilossis. Kord olid pidulised just ära läinud, kui ta leidis maha unustatud lauliku: "Seal olid riigivastased laulud sees, ropud laulud ka. Tõin selle koju ja peitsin ära. Urmas aga leidis üles, viis kooli ja pani kõik laulma. Ta võis siis olla 4.-5. klassis. Mind kutsuti kooli. Sain pahandada, et ka nullklassi lapsed laulavad neid laule. Urmast taheti koguni koolist välja visata! Vastasin, et Beethovenit taheti ka koolist välja visata, aga seda ei tehtud, sest ta oli niivõrd musikaalne. Mulle öeldi, et noh, vaatame, mis edasi saab. Sinnapaika see jäigi," meenutab naine. Laulikut ta tagasi ei saanud ja poiss jäi kooli.

 

Urmas jätkab. Et uut lintmakki osta, tuli raha koguda. Selleks korjas Urmas maikellukesi ja müüs neid Balti jaama turul. Äri läks hästi. Kui emal oli juubel ja ta sai palju lilli kingiks, müüs Urmas ka need maha. "Muidugi on mul piinlik, aga mind nii kangesti huvitas muusika. Ajasin raha kokku, et uut instrumenti osta. Mind huvitas ka astroloogia – näppasin füüsikaklassist suurendusklaase, tegin ise binokleid," sõnab ta. 

 

Urmas võitles ka nõukogude võimu vastu, aga ikka omal moel. "Mängisin suure hullustusega Tšaikovski ja Rahmaninovi palu. Esitasin ka Pink Floydi muusikat, see oli muusikaline relvastumine. Tahtsin saada suureks pianistiks. Selleks ma ei saanud, aga pianistiks sain ikkagi,"  on Urmas tagasihoidlik.

 

Kes tahab armastatud pianisti viimast teost "Naage" kuulata, seadku sammud 25. novembril Estonia kontserdisaali, kus kontsertsümfoonia esmaettekandele tuleb.

 

MARI KUKK

 

Foto: Madis Idnurm