Ei oskagi seda päris lahti seletada, aga mulle tundub, et eestlaste ja ukrainlaste vahel on alati mingi eriline side olnud.

 

Meenub aastaid tagasi nooruses esimene reis Ukrainasse pulma –  milline külalislahkus ja sõbralikkus meid ees ootas! Kui peaks ukrainlast kuidagi iseloomustama, siis ehk külalislahkus ja heldekäelisus ongi esimesed, mis kohe meelde tulevad.

 

Ukraina on andnud maailmale mitmeid eredaid kultuuritegelasi. Olgu nendeks siis Ukrainas sündinud kirjanikud Nikolai Gogol ja Mihhail Bulgakov või helilooja Sergei Prokofjev. Praegu Kiievis elavat üle maailma tuntud heliloojat Valentin Silvestrovi peab Arvo Pärt aga meie aja kõige huvitavamaks heliloojaks.

Ka meie vallas elab ja töötab mitmeid ukrainlasi. Ühega neist kohtusin nädalake tagasi, et rääkida Ukrainast ja ukrainlastest. Kui Tabasalu muusika- ja kunstikooli kontsertmeister Oksana Lohinovaga seda vestlust pidama hakkasime, paistis õues päike ja ilm oli kevadiselt helge. Just selline on ka Oksana ise – soe ja helge.

 

Oksana, olete juba mõnda aega Eestis elanud, mis Teid siia tõi?

Olen elanud Eestis ligikaudu kuus aastat. Mind tõi siia mitu põhjust. Üks neist oli, et minu vanemad ja õde elasid juba mõnda aega Eestis ja tahtsin nendega koos olla.

 

Kas eluga uues riigis oli raske kohaneda? Kuidas Eesti ja eestlased Teid vastu võtsid?

 
Kohanemine ei olnud minu jaoks väga raske, kuna mu perekond oli juba siin. Absoluutselt, ma kinnitan teile, absoluutselt kõik eestlased, kes olid mu ümber, olid ja on lahked, sõbralikud, imelised ja toredad inimesed. (Iga sõna rõhutades.) Nad aitasid mul siin kohaneda ja tegid kõik, et tunneksin end siin mõnusalt.  Esimesest aastast peale tundsin, et siin on minu kodu ja ma tahan Eestis elada.

 

Meie vestlus toimub emakeelepäeval, seepärast on eriti tore kuulata Teid eesti keeles rääkimas. Te räägite väga head eesti keelt. Kui kaua õppimine aega võttis?

Kõige intensiivsem keeleõppimine kestis ühe aasta, kus ma õppisin iga päev 5−6 tundi. Sinna sisse mahtus ka kursustel käimine, uute sõpradega suhtlemine ja eestikeelse kristliku koguduse leidmine. Pean tunnistama, et ma jätkuvalt õpin eesti keelt.  See keel on imeilus haldjate keel, aga samas üks keerulisemaid. Õppides praegu Eesti muusika- ja teatriakadeemia magistrantuuris, avastan ma iga päev, mida on veel keeleliselt vaja juurde õppida. Nüüd ma juba täiesti naudin seda protsessi, kuna see on väga inspireeriv, hariv ja arendav.

Kui võrdlete Eestit ja Ukrainat, mis on Teie jaoks kõige suuremad erinevused ja millised on sarnasused?

(Oksana jääb hetkeks mõtlikuks ja tema särav nägu muutub tõsiseks või ehk isegi nukraks.)

 

Minu jaoks on kõige suurem erinevus eestlaste ja ukrainlaste vahel see, et eestlased on oma maa tõelised patrioodid, mida ma enne sõda ei saanud täielikult ukrainlaste kohta öelda. Ma mäletan seda tunnet, kui ma esimest korda siin olles tähistasin Eesti Vabariigi aastapäeva. Puupüsti täis saal laulis Eesti hümni – kõik oskasid seda peast ja pisarad voolasid. See oli nii imeline tunne.

 

Aga oma lapsepõlvest mäletan, et Ukrainas hümni laulmise aeg mõned inimesed lubasid endale isegi istumist ja mitte kaasalaulmist. See on lihtsalt üks väike näide inimeste suhtumisest ja minu jaoks nii oluliste asjade tähtsustamisest.

 

(Oksana ohkab, aga jätkab siis veidi reipamalt.) Kui üldse saab ja võib rääkida sõja positiivsest tagajärjest, siis ma arvan, et nüüd oskavad kõik ukrainlased hümni peast laulda. Kogu see hirmus olukord on tegelikult inimesi liitnud ja seda mitte ainult Ukrainas,  vaid terves maailmas. Ta on kokku toonud inimesed, kes tahavad aidata ja kes seda ka reaalselt juba teinud on.

 

Sarnasustest rääkides olen ma veendunud, et nii eestlased kui ka ukrainlased on väga  töökad inimesed. Ukrainlased on minu arvates rohkem kannatajad ehk siis eestlased oskavad ja julgevad kõva häälega välja öelda, mida nad päriselt arvavad ja mis neile ei meeldi. See on minu veendumus, kuna ma siin Eestis julgesin esimest korda välja öelda, mis mulle ei meeldinud, ja seda võeti ka kuulda. See oli absoluutselt eriline kogemus minu jaoks. Ukrainlaste seisukoht on, et ma pigem vaikin, isegi kui on väga halb olla. Kui ukrainlastele midagi ei meeldi, siis nad vaikivad, aga eestlased ikka räägivad ja tõstavad häält. See on see, mida ma Eestis olen õppinud.

 

Milline on ukrainlane oma loomult?

Ukrainlane on oma loomult rõõmus, külalislahke, väga töökas –  surmani töökas ja positiivne ning ikka usub, et kõik läheb aina paremaks, aga ta on ka kannataja.

 

Ukrainlased ei oska enda eest seista, põhjusi tuleb otsida ajaloost. Praegu ukrainlastega toimuv on selline imeline protsess, mis vaatamata õudsele sõjale on inimesed nii kiiresti kokku liitnud. Nad seisavad oma vabaduse eest ja see on pigem midagi erakordset Ukraina jaoks.

Eestlased on ikka ukrainlasi kalliks pidanud, miks see Teie arvates nii on?

See tõesti vastab tõele, et eestlased on ukrainlasi kalliks pidanud, seda olen ma isiklikult tunda saanud. Arvan, et üks olulisemaid põhjusi on see, et me mõlemad,  nii ukrainlased kui ka eestlased, oleme pikalt olnud okupatsioonis. Eestlased mõistavad ukrainlasi ja ukrainlased eestlasi märksa paremini kui paljud teised. Oma kogemusest tean, kuidas eestlased võtavad vastu ukrainlasi ja eriti praegu, sõja ajal. See on nii imeline ja ma jään lihtsalt igavesti Jumalale tänulikuks selle eest, et ta on andnud nii palju lahkust eesti rahvale. Nii paljud tunnevad kaasa ja nii paljud aitavad.


Mille üle Teie kui ukrainlanna eriti uhke olete, kui mõtlete oma riigile?

Kui mõtlen oma riigile, siis ma olen uhke inimeste üle. See oleks olnud minu loomulik vastus paar nädalat tagasi, aga hetkel ma olen väga uhke selle üle, et ukrainlased seisavad oma vabaduse eest, nad peavad vastu ega anna alla. See on ikka väga eriline ja imeline minu jaoks.

Olete muusikakoolis õpetaja, rääkige veidi Ukraina kultuurist ja muusikast.

Olen Tabasalu muusika- ja kunstikooli kontsertmeister juba mitu aastat ning olen väga tänulik selle eest. Siin on imeline töökoht koos imeliste inimestega. Kui rääkida muusikakultuurist, võin öelda, et Ukrainas on see saanud nõukogude ajal tugevasti kannatada. Mul on sellised kahetised tunded. Ühest küljest olen ma väga tänulik oma hariduse eest, teisest küljest aga sain ma oma õpingute ajal ka väga palju traumasid, kuna nõukogude aja muusikahariduse süsteem oli mitte lihtsalt range, vaid ka agressiivne ja lapsevaenulik. Aga see on minu isiklik arvamus.

 

(Oksana ohkab raskelt ja jätkab siis üsna mõtlikult.) Oma hariduse omandamise ajal pidin läbi elama väga palju ebameeldivat, mis on kindlasti pärit sellest diktatuursest süsteemist ja üleüldse režiimist, mis mõjutas kindlasti ka muusikaharidust. Aga paljud noored ukrainlased, kes mind õpetasid, olid juba teist tüüpi inimesed, nad olid demokraatlikult häälestatud ja adekvaatse vaatega tulevikku.


Millal Te viimati Ukrainas käisite?

Kuus aastat tagasi. Erinevatel põhjustel ei ole ma kahjuks saanud seal vahepeal käia.

Kas Teil on palju sugulasi ja sõpru Ukrainas, kui tihti nendega suhtlete?

Ukrainas mul enam sugulasi ei ole, aga hetkel tundub, et kogu Ukraina on mu sugulased, sõbrad ja pere.

Mida nad praegu räägivad, kas nad on veel Ukrainas või on enamik neist sõjapõgenikena juba lahkunud?

Mul on üsna palju häid tuttavaid ja lihtsalt sõpru seal ning nendega olen ühenduses. Paljud said põgeneda, eriti emad lastega. Mehed on jäänud Ukrainasse ja täidavad oma kohust – kes kaitseb relvaga, kes päästab inimesi tule alt. Tööd on väga palju ja vajadus aina kasvab.

Kas Teil on ka kontakte Venemaal või Vene info mõju all olijatega?

Ma pole ise kunagi Venemaal käinud, aga absoluutselt kõik need venelased, keda ma tunnen, on väga adekvaatsed inimesed ja keegi ei poolda seda režiimi. Paljud neist on Ukrainasse saatnud ka rahalist abi. Sõja algusest alates on mu Eestis elavad vene rahvusest tuttavad käinud täpselt samamoodi Ukraina toetuseks mõeldud kontsertidel, nad on valmis toetama ja küsivad, kuidas saab aidata.  Jumal on kinkinud mulle õiglased ja arusaajad vene tuttavad ning sõbrad.

 

Mida Teie arvates saaksime meie Harku valla elanikena ukrainlaste heaks teha?

(Oksana näole ilmub tänulik naeratus.) Tean, et Harku vald on valmis võtma põgenikke vastu ja on juba oma abikäe pakkunud. Tean, et koolid ja lasteaiad Harku vallas on valmis lastele haridust andma. Eesti tervikuna teeb hästi palju Ukraina jaoks. Juba see on suur asi, et nii palju põgenikke ollakse nõus vastu võtma.

 

Inimesed, kes siia tulevad – neil ei ole ju midagi, kõik on jäänud sinnapoole piiri – nende kodu, asjad, riided, absoluutselt kõik. Söök, jook, esmatarbed, raha – seda kõike on neile vaja. Nii palju, kui kellelgi on süda avatud aitama, siis igasugune abi on teretulnud. Alates elementaarsetest igapäevastest pisiasjadest kuni töökohani välja, kõik see on hädavajalik.

 

Aitäh, Oksana!

Seda intervjuud lõpetades mõistsin taas eriti teravalt, kui tänulikud peame olema rahu eest Eestis. Paljud probleemid, mis veel mõni tund tagasi tundusid mulle suurtena, on nüüd sootuks väikesteks kahanenud …

 

Ja siis meenus ukrainlaste ütlus, mis selle rahva optimismi ja südikust värvikalt kinnitab: "Küll kuidagi ikka saab. Sest nii pole veel olnud, et kuidagi ei saa."

 

ULVI PÕLLU

Konsultant

 

Foto: erakogu