Sabina Trankmann, vallavalitsuse liige sotsiaal- ja kommunikatsioonivaldkonnas (Harku Liit) annab nõu, kuidas praeguses keerulises olukorras hakkama saada.

 

Minu jaoks oli selle aasta 24. veebruar päev, mis tõi kaasa korraliku segu väga positiivsetest ja väga negatiivsetest emotsioonidest. Värske vallavalitsuse liikmena olen saanud rohkem Harku valla tegemistes kaasa lüüa ning need kolm kuud vallavalitsuses on pannud mind tundma end oluliselt rohkem Harku valla elaniku, meie kogukonna liikmena. Seetõttu ootasin vabariigi aastapäeva eelõhtul heatujuliselt hommikust lipuheiskamist ja kohtumist teiste pidumeeleolus vallaelanikega.

 

Vabariigi aastapäeva hommikul aga segunesid need positiivsed emotsioonid ootamatult negatiivsetega, taustaks masendavad uudised puhkenud sõjast. Samamoodi see päev ka jätkus – positiivsed emotsioonid ülevatest hetkedest koos hümni lauldes ja vardasse kerkivat lippu vaadates, koos tähistamise rõõm – ja vastukaaluks kurvad ning hirmsad uudised kõikvõimalikest kanalitest.

 

Keskendume positiivsele

 

Ilmselt on meie hulgas vähe neid, kes poleks viimase aja jooksul sarnaseid emotsioone läbi elanud. Me oleme sarnased ka selles, kuidas Ukrainas toimuvate tõeliselt traagiliste sündmuste taustal vajuvad tagaplaanile meie omavahelised lahkarvamused, kuidas muutub tähtsusetuks erakondlik kuuluvus ning kuidas igapäevaelu teemad võrreldes maailmas toimuvaga vähem tähtsateks pisiasjadeks muutuvad. Oleme sarnased selles, et meil on ühine mure, mida kõik jagame, ja ka ühine soov aidata.

 

Me saamegi aidata – igaüks nii, nagu talle jõukohane on. Keegi saab annetada raha või asju, keegi saab pakkuda oma abi mingite tegevuste juures, keegi saab käia meeleavaldustel või väljendada oma toetust sotsiaalmeedias. Me saame aidata ka iseennast ja üksteist.

 

Praegu on aeg, mil keskmise inimese stressitase on igapäevaselt pisut kõrgem. Selline kerges stressiseisundis viibimine ei ole pikema perioodi jooksul meie tervisele kasulik. Kuid sellises olukorras, nagu me praegu oleme, ei ole meil võimalik stressiallikat vältida, ignoreerida või lõpetada. Üks tugev stressifaktor globaalsete sündmuste puhul ongi see, et inimene tunneb end abitu ja võimetuna olukorda muutma.

 

Kuid veidi saame me end siiski aidata. Me ei saa lõpetada sõda, kuid saame mõjutada seda, kuidas meie keha ja mõistus sellega toime tulevad. Psühholoogid soovitavad olukorras, kus negatiivseid emotsioone ei ole võimalik täielikult vältida, püüda neid mitte ise juurde toota ning tasakaalustamiseks positiivseid emotsioone juurde hankida.

 

Positiivseid emotsioone aitavad toota füüsiline liikumine, erinevad meeldivad tegevused, nagu muusika kuulamine või filmide vaatamine, aga ka oskus nautida väikeseid häid asju oma elus, nagu kaunis päikeseloojang või lähedaste inimestega suhtlemine.

 

Aidakem üksteist

 

Aidata saame ka üksteist, mõeldes sellele, kuidas oma lähedaste, sõprade, kaaskodanike stressitaset mitte suurendada. See on lihtne. Piisab väikestest asjadest. Näiteks võib naeratada ja soovida head päeva, tänada või kiita väikeste asjade eest, teha kellelegi teene, sotsiaalmeedias väljendada toetust ja poolehoidu, mitte viha ja vaenu.

 

Saab jätta ka asju tegemata: mitte öelda midagi kriitilist, mida pole hetkel hädavajalik öelda, mitte rääkida kurbadel ja rasketel teemadel inimestega, kes selles suhtes eriti tundlikud on, mitte käratada lapse peale, kes ei mõista, et lapsevanem on stressis, mitte kirjutada sotsiaalmeediasse seda teravat kommentaari, mis mõnda postitust lugedes esimesena pähe tuleb. See on lihtne ja jõukohane igaühele. Olgem siis üksteisele toeks. Koos oleme tugevamad!

 

SABINA TRANKMANN

 

Foto: erakogu