Tarmo Teder –  eesti prosaist, kirjandus- ja filmikriitik. Tema sulest on ilmunud mitmeid romaane, novelli- ja luulekogusid, essee- ja jutukogusid ning rohkelt artikleid.

 

Teda on kahel korral tunnustatud Friedebert Tuglase novelliauhinnaga, Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga ning ta on valitud aasta filmiajakirjanikuks. Enda kohta on ta öelnud, et on kirglik kalamees, armastab malet ja jalgpalli. Tarmo Teder on Harku valla elanik.

 

Meie jutu alustuseks küsingi kohe, millal sai teist meie valla elanik? Milline on elu Harku vallas?

 

Hakkasin siin kanda kinnitama 2003. aasta kevadel seoses elukaaslase ja tulevase abikaasa ning kalapüügiga. 2009. aasta küünlapäeval asutasime Viti mõisas Vääna-Jõesuu külaseltsi ja kui Tallinnas tõdesin, et pole juba kolm kuud oma korteri ust lukust lahti keeranud, registreerisin ennast Harku valla elanikuks.

 

Olen lugenud, et tulite Kuressaarest õppima Tallinna Polütehnikumi. Millal tegite kannapöörde ja otsustasite kirjanduse, ka ajakirjanduse kasuks?

 

Juba esimesel kursusel trügisid pähe mingid luulejupid, hiljem süvenes huvi ka filosoofia ja male vastu. Mängisin simulanti, et pääseda sundaja teenimisest Nõukogude armees, ja sain aastaks akadeemilise puhkuse. Hiljem olin filosoofia ajaloo neelamisest juba nii "küpse", et kadus igasugune huvi mikroelektroonika ja elektronarvutite vastu, mis oli siis tulevikueriala. Täiesti veendunud pööre kirjanduse kasuks oli 1975. aastal küllaltki järsk, kahtlase tüübina pidin 15 aastat toimetajatega puid ja maid jagama, esimene raamat ilmus alles 1990. aastal. Filmi- ja teatriarvustusi sain ilmutada 1983. aastast. Palgaliseks leheneegriks Päevalehte läksin katlamajast alles 1994. aasta kevadel ja neli aastat hiljem filmi- ja meediatoimetajaks Sirpi, kus pidasin vastu üle viieteistkümne aasta.

 

Milline oli esimene lugu, mille kirjutasite ja mis nägi ka trükivalgust?

 

See oli üks teatriarvustus 1978. aastal rajoonilehes, kui elasin veel Kuressaares.

 

Mida tähendab teie jaoks olla kirjanik? Mis teid inspireerib, kuidas hoiate kirjutamise kirge ja sädet elusana?

 

Kirjanikuks olemine on minu jaoks olla justkui nuhk ja spioon, kes peab pidevalt hoidma lahti oma silmad ja kõrvad, et koguda igasugust ainest. Samas ei saa ette näha, millal mingit "salvestust" kirjutamise juures vaja läheb. Hea, kui mäluvarnas ripub rikas juhtumite ja kuulduste arsenal. Eks olen ise ka elanud hooti pöörast ja kirevat elu, mõnikord lausa seaduserikkumise värvinguga, aga selle sajandi tulles olen siin Harku vallas kuidagi vagaseks ja koduseks jäänud.

 

Kirjutamise kirg ja säde tuleb kangejalgselt laua taga istumisega esile kutsuda. Olen juba ammu öelnud, et kirjanik ei kirjuta mitte üksnes sule, vaid ka p**sega.

 

Palun rääkige lugejale, kuidas valmib üks raamat, milline on tööprotsess? Kas raamatu kirjutamine vajab pikka ettevalmistusperioodi?

 

Eks see sõltub raamatust. Tuleb iga päev, parem varahommikul, kirjutada pooleteise-kahe-kolme tunniga kaks-kolm lehekülge enam-vähem puhast teksti, mõnikord vähem ja teinekord ei kirjuta mitu päeva midagi. Olen nõnda jupphaaval kirjutanud kolm viimast köidet "Kuuskümmend aastat hiljem". Ettevalmistus ehk ainese kogumine ja organiseerimine käib paralleelselt kirjutamisega, mis on nagu vaimne pakendamine ilukirjanduslikult korrektsesse keelde. Pärast käsikirja valmimist teeb kirjastuse professionaalne keeletoimetaja selle kallal veel oma töö.

 

Olete öelnud oma romaani "Kuuskümmend aastat hiljem" kohta, et seal on teie enda eluloolisust.  Kui palju aga üldse teist ennast teie teostes on?

 

Tahaks öelda: olen igal pool! Isegi täielikus fantaasias on kirjaniku isiku jälg. Seni kolmeköitelist "Kuuskümmend aastat hiljem" võib pidada ilukirjanduslikeks memuaarideks, kuigi sellesse on pikitud lambist väljamõeldisi, mida teinekord võetakse rohkemgi tõsielu pähe kui reaalseid juhtumeid.

 

Kas peamiselt on teie romaanide aluseks reaalselt aset leidnud sündmused?

 

Triloogias küllap nii, sest selle kirjutamine on mu jaoks justkui vabastav teraapia, mineviku uuesti läbielamine paberil ja ka selle mineviku ümbertegemine tagantjärele. Nagu tahaks juhtumeid ilustada või hoopis väljamõeldistega asju pöörasemaks keerata.

 

Romaanis "Vanaisa tuletorn" on paljutki äratuntavat. Kas võime leida sealt prototüüpe ka meie valla elanike hulgast?

 

Töötuks jäänud rannakalur kui peategelane on sünteesitud naabrimehest ja iseendast, prototüüpidena hoidsin silme ees kolme-nelja värvikat asotsiaalse kallakuga kõrvaltegelast, kes vaevalt midagi lugesid. Tõsieluga pole sellel romaanil palju pistmist, kummalisel kombel aga hakati hiljem ennast selles raamatus n-ö ära tundma, kuigi ma pole kedagi otse "Vanaisa tuletorni" transformeerinud.

 

Mis on hetkel teie töölaual? On seal midagi valmimas, millega lugejat rõõmustada saate?

Kaheruutmeetrisel laual on sada asja ja tuhat paberit, arvutis pooleli mitu novelli. Kirjutan, võiks öelda ka arendan-loon neid viimasel aastal vaheldumisi. Ainest jätkub, jätkuks vaid energeetiliselt selgeid varahommikuid ja vastupidavat tagumikku. Pidevalt kaasaskantav pea on ehk suuremgi töölaud kui massiivne tammelaud oma kahe arvutiga.

 

Kas soovite/usute, et teie raamatud muudavad midagi/kedagi paremaks?

 

Ikka natuke soovin ja natuke usun ka. Hästi oleks, kui kasvõi mõnigi lugeja hakkab mõtlema, teadvustab ja analüüsib elu varjupoolt. Minu ülesanne pole lugejale pakkuda maasikatorti ega mannavahtu, vaid higi, verd ja pisaraid, mille ees silmad tihti kramplikult kinni pigistatakse. Aga ega kellelgi vägisi neid avada saa.

 

Kuidas teile tundub, kas inimesed on muutunud kurjemaks, kui võrrelda näiteks aega 30 aastat tagasi, või on iseseisvus teinud meid hoopis rõõmsamateks ja hoolivamateks?

 

Inimesed on muutunud ärahellitatuks ja nõudlikuks, ka ahnemaks, reetlikuks ja araks. Välja paistab justkui suurenenud kurjus, aga ma pole kindel, et kurjus oleks seesmiselt kasvanud. Agressiivsem väliskeskkond ilmselt mõjutab sisemisi impulsse ja tingib afekte. Kapitalistlik võidujooks suurema heaolu nimel on muutunud jaburaks, kiputakse elama üle võimete kasvõi veri ninast välja. Noorem rahvas eluaastates 25−45 on aldis kaasa minema lääne lollustega, kukutakse elektroonilise meedia ja igasuguste sodisõnumite vangiks, ka lapsed on hommikust õhtuni ninapidi nutitelefonis. Kirikus käivad vähesed, religioossus oleks justkui häbiasi, igal mehel peab oma õige usk taskust võtta olema. Eesti inimeste rõõmsus, hoolivus ja headus tulevad välja vaatamata siin ülal tehtud kriitikale. Tundukse, et kokkuvõttes on Eesti elu kindlasti ja ka inimesed läinud paremaks.

 

Mida soovite meie valla elanikele ja vallale üldse?

 

Soovin, et üle mere, metsa, maa ja puhta õhu hoitaks inimest ning inimsust. Et süda tunneks rahvuslikku uhkust tõeliselt sidusast vallast. Et vallavolinikud ja -valitsejad teeksid otsuseid, mis oleksid eeskujuks tervele Eestile.

 

Tarmo Tederil on suurepärane anne kirjutada nii, et kirjapandu lausa kisub sind jutu sisse −  sinu ees kangastuvad ilmekalt elavad pildid sellest, mida loed. Pole siis ka mingi ime, et inimesed hakkavad tema raamatutes end ära tundma, sest tema looming lihtsalt on nii tõsieluline.

 

Suur tänu selle intervjuu eest!

 

Ulvi Põllu, Konsultant

 

Foto: erakogu