Uudised ja teated

« Tagasi

Tabasalu perearstikeskuse arst: “Minu patsiendid on ikka kõige toredamad ja armsamad”

Kuidas tuleb arst toime vastutuskoormaga, milliseid müüte peab ta päevast päeva kummutama, mis on arsti tasu? Sellest ja paljust muust räägime kaheksa aastat Tabasalu perearstikeskuses vallarahvast vastu võtnud doktor Piret Rospuga.

Uuele tervisekeskusele pandi hiljuti nurgakivi. Järgmise aasta keskpaigas kolite sisse. Millised on ootused?

Meil on väga kõrged ootused. Meil on vallas umbes 14 000  inimest, Tabasalus kohapeal on aga ainult kaks nimistut - minu ja dr Vika Toomi nimistu. Mõlemas maksimaalselt 2000 inimest, kokku seega 4000 inimest. Alates 2006. aastast on mõlemad nimistud täis ja sisuliselt ei võta me sellest ajast alates uusi patsiente nimistutesse vastu. Ka Haaberstis on perearstid, kes võtavad Harku valla elanikke vastu, aga juba Tabasalust ei ole sinna mugav käia, rääkimata Murastest, Suurupist või Türisalust.

Näiteks käis hiljuti minu vastuvõtul üks ema kaheaastase tüdrukuga, laps oli ootamatult haigeks jäänud. Nii armas ema, nii armas laps! Täpselt selline tunne oli: ma ütlen, et võtan teid kohe oma nimistusse. Või pered, kus on kolm last, neljas sündimas... kuidas ma ütlen, et ei võta. Tegelikult ma ei tohi nimistut suuremaks ajada - mul on vastutus iseenda ees ja mul on vastutus oma lapse ees. Kui ise läbi põlen, siis ma ei suuda hoolt kanda nende 2000 inimese eest, kes minu nimistus praegu on. Inimlikult võttes on aga iga kord väga raske „ei" öelda.

Tegelikult meil on juba mõningane abi olemas. Dr Ann Urmet töötab meil juba aastaid abiarstina, ta aitab koormust natuke ühtlustada. Meie keskus on hästi populaarne õppebaas residentide hulgas, kes ühest küljest võtavad osa töökoormust enda kanda, aga teisest küljest vajavad ise juhendamist. Lisaks muidugi meie tublid pereõed, kes teevad kõik iseseisvaid vastuvõtte.

Tervisekeskuse uude hoonesse tulevad ruumid neljale perearstile ja õdedele eraldi kabinetid. Me väga loodame, et nii kui uutesse ruumidesse kolime, õnnestub dr Urmetile avada uus nimistu. Meil on vallas ka meditsiiniõdesid, kes tuleksid hea meelega siia tööle. Praegu meil ei ole nende jaoks lihtsalt ruumi. Seega võib tõesti siiralt öelda - meil on väga suured ootused. Valla inimesed peavad saama normaalset perearsti teenust kodu lähedal.

Kuivõrd saate oma tiimiga sõna sekka öelda uue maja osas?

Meid on protsessi kaasatud. Nägime eskiise. Hoone arhitekt Egon Metusala on meie ettepanekutega arvestanud.

Mis need põhilised probleemid on, millega perearsti poole pöördutakse?

Kõige sagedasem on ülemiste hingamisteede ägedad nakkused – nohu ja köha. Teine grupp on kroonilised haigused – vererõhk, südameprobleemid, astma. Kõik krooniliste haigustega patsiendid, kellega me kõvasti pingutame. Haigused, eriti kui need on kroonilised, väsitavad inimest, ja meie peame neid motiveerima ikka edasi endaga tegelema, liigutama ja võtma ravimeid. On oluline neid innustada, et haiged taas leiaksid jõudu enda eest hoolitseda. Inimesi on muidugi erinevaid, igaühele tuleb läheneda eri nurga alt. Õnneks on tänapäeval üldine terviseteadlikkus oluliselt tõusnud.

Mis on arsti ametis kõige raskem?

Arvan, et kõige raskem on arsti töö juures see, et kasutame oma isiksust töövahendina. Ennast ei tohi töö sisse ära kaotada. Eriti nooremana on raske määrata, kuhu tõmmata piir, kui palju end kaitsta ja kui palju endast ära anda. See on õnneks õpitav. Proovime oma residentidele ka selgitada, et nad kohe alguses harjuksid iseenda eest hoolt kandma, et nad täiesti hingepõhjast kõikidele patsientidele kaasa ei elaks. Iga patsiendiga koos ei saa ära surra.

Inimesed tulevad haigena, neil on mured ja probleemid, nad vajavad abi ja kogu aeg peab endast andma. Õnneks on meil hästi kokku hoidev ja toetav kollektiiv. Omavahelised suhted peavad korras olema, et töökaaslased ei hakkaks omakorda veel üksteiselt jõudu ära võtma.

Tervisemurede ja -küsimustega tegelemine on teie argipäev. Mis on aga arsti tasu, rõõm?

Kui kellelgi läheb hästi, see on tasu. Oma patsiendid ongi kõige suurem rõõm. Kui oled varakult avastanud tõsise haiguse, vea üles leidnud, see teeb rõõmu. Või kui kellelgi läheb hästi, kuigi nad ei tule ju vastuvõtule selleks, et öelda, mul läheb hästi, siis vahel tullakse muu murega, ja jutu käigus selgub, et suur probleem on lahendatud.

Kindlasti ka see suhe, mis inimestega tekib – olen siin ju 8 aastat töötanud ja tunnen peresid, juba mitut põlvkonda. Ma arvan, et teistel erialadel ilmselt ei pruugi sellist sidet tekkida. Olen käinud asendamas teisi perearste, ent kõige toredamad ja armsamad patsiendid on ikka minu omad!

Kas teil on olnud vaja keerulisi otsuseid vaja langetada? Ja mida te olete siis teinud?

Ikka on. Näiteks tõsise diagnoosiga patsiendid, kes esialgu otsustavad, et nad ei taha üldse mitte midagi teha. Kuidas neid saada edasi? Sunniviisiliselt ei saa. Keeruliste olukordade puhul tuleb nõu küsida ja arutada. Keegi kolleegidest ei peagi oskama vastust anda, aga ideede põrgatamine juba võib anda uusi mõtteid. Ka koolitustel käimine annab palju. On juhtunud, et tulen koolituselt ja helistan patsiendile – teate, ma kuulsin selliseid asju, mis oleks, kui teeme nüüd nii.

Kes on raske patsient? Kas need, kes dr Google'iga end diagnoosivad, ravivad ja nõuavad perearstilt uuringuid?

Seda võib mitmeti defineerida. Ühest küljest on raske patsient see, kel on raske diagnoosini jõuda või kel on raske haigus. Teisalt on raske patsient inimene, kellega ei suuda ühist keelt leida.

Terviseärevust on kohutavalt palju, rohkem kui varem. Seda ju ka reklaamitakse, sest on olemas asjast huvitatud osapooled, kes tahavad, et inimene läheks nende juurde tasulisi analüüse, uuringuid tegema või eriarsti tasulisele vastuvõtule. Näiteks need reklaamid, et kui oled väsinud, siis tule ja tee neid ja neid uuringuid-analüüse. No kes poleks mõnikord väsinud? Terviseärevust süvendatakse palju, aga ikkagi on meil hulk tagasihoidlikke, kes ootavad viimase minutini enne vastuvõtule pöördumist, sest ei julge arsti tülitada. See on teine äärmus.

Kas internet ja info kättesaadavus segab või aitab pigem teie töös?

Sõltub. On patsiente, kes tulevad juba valmis diagnoosiga ja on kodus internetis leiduva abil diagnoosi ära pannud, mul ei ole muud kui öelda, jah, see on see diagnoos. On neid, kes ükskõik, mida guugeldavad, saavad kohe esimese asjana teada, et neil on vähk. Mis ei ole nii. Nendega on raske, sest nad on nii hirmu täis.

Kas olete kokku puutunud müütidega, mis on visad kaduma? Kas olete märganud väärarusaamu, ajast ja arust seisukohti?

(Mõtleb pikalt)

Vanem põlvkond on seisukohal, et imikule tuleb kohe hakata andma vett. Seda õpetati vanasti väga järjekindlalt, ja et kolmandast elukuust alates tuleb lapsele anda porgandimehu. Tänapäeval on nii, et kuni neljanda või kuuenda elukuuni lapsed võivad südamerahus olla rinnapiima peal, kui nad normaalselt kasvavad. Mingit vett ei ole vaja lisaks pakkuda.

Ja näiteks ka tõsiasi, et kõrvu ei soojendata. Keskkõrvapõletik tekib nina kaudu ja ka paraneb nina kaudu. Kõrva ravimi tilgutamine ja soojendamine ei ole enam asjakohane.

Vanemad inimesed kipuvad olema vahel kompressi usku. Lahjendamata viina ja äädikaga teevad kompressi ja saavad rängad keemilised põletused. Kompressidega tuleb olla ettevaatlik, nahka ei tohi panna tundideks kile alla kinni. Siis oleme küll hirmsaid asju näinud.

Kas teil on olnud kokkupuudet inimestega, kes on alternatiivmeditsiini usku ja kes leiavad, et kristall padja all või lonks kloori võiks aidata?

Arvan, et seda võib-olla mulle väga ei räägita, eks proovivad ise ja vaatavad, mis aitab ja mis mitte. Mul on olnud inimesi, kellele tahan ravimit määrata, ja nad võtavad pendli, et vaadata, kas ravim neile sobib. Suurem osa haigustest ongi iseparanevad või kroonilised, millest ei olegi võimalik terveks saada. Arsti juurde tulevad ikkagi need, kes usuvad, et siit saab abi.

Aga homöopaatia?

Teaduslikud uuringud ei ole näidanud, et homöopaatilistel preparaatidel oleks platseeboga võrreldes paremat efekti. Seni kui neid kasutada hädade korral, mis ise üle lähevad – pearinglus või köha – , ei juhtu midagi hullu. Aga kui näiteks lapsel on mädane kõrvapõletik ja laps vajab antibiootikumikuuri, sel juhul on see kurjast. Laste homöopaatiaga ravimise suhtes olen väga kriitiline.

Ei ole ju nii, et igaüks, kes üle meie ukse astub, saab antibiootikumid. See läheb ka müütide hulka, et iga kord, kui on mõni ülemiste hingamisteede viirus, siis on kohe antibiootikumid vajalikud. Kindlasti mitte – viirused enamasti lähevad ise mööda.

Ärevusest oma tervise pärast mures olevatest inimestest rääkides... Mida arvate perearstide ja EMO vahelisest probleemist?

Meil on olnud igasuguseid lugusid. Näiteks ema helistab, lapsel kõrv valutab. Meil ajad täis, aga ütleme, et tulge siia, võtame vahele, võib-olla peate ootama. Ema läheb lapsega EMOsse, kus ta peab tunde ootama, meil oleks ehk 20 minutit oodanud. Meil on hulk ärevaid, kes käivad kõrva näitamas erakorralises abis ja siis tulevad otsejoones meile, et me ütleksime, jah, tõesti on kõrvapõletik, jah, EMOs on õige ravi määratud. Vastupidi samamoodi, saavad meil ravi ja lähevad ikkagi sinna. Ärevust on palju.

Teine asi on see, et perearstid ei saa kuidagi olukorda kontrollida. EMO võtab kõik vastu, kes otsustavad sinna pöörduda. Eelmisel aastal tehti perearstide juurde üle 6,5 miljoni visiidi. EMOdesse üle 200 000 visiidi. Ägedad köhad-nohud, puugid ja lööbed, need on puhtalt perearsti asi.

Kuivõrd käivad teie juures nn polkovniku lesed, hüpohondrikud, ja mida nendega peale hakata?

See on sügavam teema, mis võib tõukuda sellest, kes inimene on ja mil viisil ta maailmaga suhestub. Mõnikord ongi ainus viis saada inimlikku kontakti ja tähelepanu haiguse kaudu. Mõnel juhul on haigus ainus asi nende inimeste elus. Kui sellises olukorras haigus ära võtta, ei jäägi inimesele midagi alles. Kui niimoodi on elatud aastakümneid, enam ilmselt tagasiteed ei ole. Võib-olla on need inimesed tulnud rangest perest, kus pole lubatud emotsioone näidata, lähedust pole olnud, aga kui laps oli haige, tehti pai ja toodi sooja teed. Neid inimesi tuleb mõista.

Psühholoogilisi probleeme on tulnud rohkem?

Tundub küll. Laste hingemuredega tegelemiseks on vallal eraldi eelarve. Ma olin poolteist aastat lapsega kodus. Pärast seda kui tänavu jaanuaris tagasi tulin, on depressiooniga ja ärevushäiretega lapsi hüppeliselt juurde tulnud. Teismelised, kes hommikuti ei suuda voodist välja tulla, hinded kukuvad, kooli ei jõua ja keegi ei saa aru, mis toimub. Tundub, et äkki on mingi laiskus tekkinud, aga kust? Tegelikult võivad seal taga olla tunded, et maailm on must, miks ma üldse siin olen, kõik on mõttetu, ma ei taha enam elada. Depressioon on ravitav, vajalik on see lihtsalt ära tunda.

Enne dekreeti minemist ma mäletan ainult ühte niisugust juhtumit, nüüd on neid väga palju. Keegi ei tea, miks, võin vaid oletada. Oma rolli mängib ilmselt see, kus me ühiskonnana oleme – kõikidel on vaja olla edukas ja hästi teenida. Reaalselt pole ju asju väga vaja, vaja on inimlikku kontakti, ent selleks ei ole enam jõudu ja aega. See on üks asi.

Teine asi on see, mida nüüd esimesed põlvkonnad kogevad – kogu elu on internetis. Kogu aeg on võrdlus, kuidas keegi on targem ja ilusam. Iial ei saa seda tunnet sealt internetist, et oh ma olen vägev. Või kui, siis see laikidest saadav õnn on üürike. Seda tunnet, et mina olen inimesena vajalik ja väärtuslik, saab ikkagi kodust perelt, emalt-isalt. See on keeruline ja mitmetahuline küsimus.

Perearstidel on fond, mille arvel saame noori psühholoogi juurde saata. Tänavu maikuus oli juba kolmveerand aasta jagu fondi rahast otsas. Suurem osa abi vajavatest lastest ja noorukitest käib psühhoteraapias või loovteraapias.

Kas on veel lisandunud uusi haigusi või on mõned iseäranis esile kerkinud?

Sel ajal, kui mina ülikoolis käisin, räägiti, et vanad haigused on suuremalt jaolt ära kadunud, näiteks tuberkuloos, süüfilis, difteeria ja muu säärane, kopsupõletikud on ravitavad. Vanad nakkushaigused, mis inimesi ära viisid, on paljuski kadunud. Nüüd on rohkem esil vererõhuprobleemid, diabeet, allergiad. Kõikide nende krooniliste haiguste kohta räägiti, et haigused muudavad oma nägu. Näiteks astma võib avalduda ainult köhana. Mõned reumaatilised haigused, mis aastaid põhjustavad ebamääraseid kaebusi, näitavad lõpuks hoopis hiljem oma õiget nägu.  Inimesed elavad kauem ning rohkem haigusi saab diagnoositud.

Miks te läksite arstiks õppima? Kas soovitate noortel seda ametit valida?

Mulle meeldis koolis bioloogia. Keskkooliga võrreldes oli ülikoolis vähemalt kolm korda raskem. Kes tahab minna arstiks õppima, siis arvestagu, et kohutavalt palju peab tööd tegema, kusjuures mitte ainult ülikoolis – pärast diplomi saamist alles tõeline õppimine algab. Julgustuseks võin öelda, et see on ka väga huvitav eriala. Arstiharidusega saab erinevat tööd teha – perearst suhtleb hommikust õhtuni, laboriarst praktiliselt ei peagi rääkima.

Suhtlete päevast päeva, kuulate raskeid elusaatuseid ja ravite. See võib ränk olla. Kuidas te teete nii, et tööd koju kaasa ei võta?

Paratamatult võtan mõnikord ikka. Nooremana rohkem, nüüd vähem. Ma ei oska öelda, kuidas see käib, eks see tuleb ajaga, et ei ela kõike üle... Muidugi olen üle elanud! Mul on ju kümme aastat inimestega kontakt ja kui midagi rasket on, siis ... (kogub end hetke, hoiab pisaraid tagasi)

Tuleb endale leida tegevust, mis viib mõtteid eemale, mul on oma pere ja sõbrad... Aitab visualiseerimine, näiteks et töö seljakoti võtan seljast ära ja töömured jäävad tööle. See on õpitav, on olemas omad tehnikad. Kuid jah, ma tõesti elan oma patsientidele kaasa, nende muredele ja rõõmudele.

Mari Kukk