Andres Anvelt, kes on viimastel aastatel osalenud nõunikuna Ukraina õigusriigi ja õiguskaitse arendamise projektis, räägib oma vaatest Ukraina riigi arengule ning selle tulevikule.

 

Ukraina oli varasemalt mulle suhteliselt kauge ja tundmatu maa. Olin küll oma politseielu erinevatel etappidel kohtunud Ukraina kolleegidega, teinud koostööd menetlustest koolitusteni, kuid see kõik sarnanes koostööga paljude teiste lagunenud Nõukogude impeeriumi saatusekaaslastega. Olukord muutus aga tunduvalt, kui asusin 2014. aastal justiitsministri ametikohale.

 

See oli vahetult pärast Kiievi Maidani sündmusi ning Ukraina asus läbi viima väga selget ja eesmärgipärast õigusriigi saavutamise, Euroopa Liidu ja NATO-suunalist poliitikat. Hiljem, kui olin siseministri positsioonil, oli poliitiline kokkupuude veelgi tihedam. Ukraina viisavabadus jõustus 2017. aasta juunis. Vastavateemalised Euroopa Liidu siseministrite nõupidamised polnud lihtsamate killast, kuna Euroopa seisis samal ajal silmitsi ulatusliku migratsioonikriisiga. Kardeti ukrainlaste massilist sisserännet, töökohtade hõivamist, kuritegevuse tõusu. Kuid enamik siseriikliku populismimantli hõlma alt välja piiluvatest poliitikutest mõistsid, et Ukraina on üks meie hulgast. Ukrainlastel, nagu ka paljudel teistel,  pole lihtsalt siiani olnud sisepoliitilist võimalust oma idanaabri surmavast karukallistusest  välja rabeleda.

 

Õigusriigi ja õiguskaitse arendamine

 

Minu kogemus Ukraina suunal muutus oluliselt, kui 2019. aasta varakevadel kutsuti mind  ÜRO projektide teenistuse meeskonda. Selle meeskonna eesmärk oli viia ellu Euroopa Komisjoni rahastatavat õigusriigi ja õiguskaitse projekti „Pravo Police". Suur ja mahukas projekt hõlmas pea kogu õiguskaitset patrullpolitseinikest prokuratuurini, kriminaalpolitseinike jälituskoolitustest serveriparkide ja IT-lahendusteni. Kuni koroonapandeemiani veetsin pea poole oma elust Kiievis, pandeemia ajal asendus see peamiselt veebisuhtlusega. 

 

Minu roll projekti strateegilise nõunikuna on olnud reaalsete vajaduste väljaselgitamine, sildade ehitamine erinevate õiguskaitseorganisatsioonide vahel ja tihtipeale ka korruptsioonihõnguliste projektitaotluste märkamine ehk terade eraldamine sõkaldest. See on olnud mu poole sajandi pikkuse elu üks huvitavamaid perioode, kuna Ukrainas viimastel aastatel toimunud arengud on olnud aukartustäratavad ja kiired. Mingil määral oli see nagu ajamasinaga reisimine meie endi 90ndatesse. Vana ja uue kokkupõrge, stagnatsioon versus innovatsioon, korruptsioon vastandumas patriotismiga. Kindlasti oli meie meeskonna üheks kõige suuremaks ülesandeks Ukraina õiguskaitse põhimõtete, meetodite, töökultuuri lähendamine euroopalikule väärtusruumile. See eeldas muu hulgas sildade ehitamist nende oma asutuste vahel. Selgitustööd, et asutused ei ole poliitilised mänguasjad, igal on oma roll õigusruumis, vastanduda tuleb kuritegevusega, mitte omavahel.

 

Ressurss on meil kokkuvõttes ühine ja igal õiguskaitseasutusel pole näiteks vaja oma kriminalistika instituuti ega isiklikku sõrmejälgede andmebaasi. Muide, sarnased probleemid eksisteerisid  sajandivahetusel ka meil. Oluline oli ka selge ülevaade riigi elanikkonnast ja seda mitte ainult õiguskaitse seisukohalt, vaid tulenevalt eelkõige ühiskonna sotsiaalmajanduslikest vajadustest. Ukrainal puudub senini kõiki elanikke koondav rahvastikuregister, pea iga asutus annab sulle sisuliselt oma isikukoodi ja asjaajamises on palju muud segadust, mis suurendab riigi bürokraatiat ja seekaudu loob pinnase ka võimalikele kuritarvitustele. Olukord hakkas aga viimaste aastate jooksul tunduvalt muutuma, oli näha, et riigi selge tahe ja lisaks erinevate rahvusvaheliste toetajate abi viib Ukraina kiiresti täiesti uuele tasemele ning Euroopa Liit on muutunud helesinisest unistusest käegakatsutavaks eesmärgiks. Viisavabaduse kehtestamine oli selle heaks kinnituseks.

 

24. veebruaril muutus kõik

 

Enamik kirjeldatud probleemidest oleks olnud lähiaastatel lahendatavad, kui maailm poleks selle aasta 24. veebruaril muutunud. Ukraina kiire edulugu provotseeris Vene karu surmakallistuse asemel oma naabrit sõjaliselt lömastama. 

 

Meie õigusriigi arendamise projekt pidi jätkuma selle aasta suveni. Samuti olid alanud läbirääkimised selle võimaliku pikendamise osas, kuna paljud seotud valdkonnad nõuavad veel edasiarendamist. Kahjuks on tänaseks kõik need tegevused peatunud ja võib kindel olla, et rahvusvahelise kogukonna projektid vabastatud Ukrainas saavad alguses olema suunatud hoopis sõja käigus purustatud taristu taastamisele. Kuid seda muutust võib muidugi vaadata ka teise nurga alt. Mu hea koostööpartner ja sõber Ukrainas, üks paljudest, kellega proovin ka neil rasketel aegadel ühendust hoida, ütles mulle mõtlemapanevad sõnad: „See sõda on nagu puhastustuli meie riigile. Kui me võidame, ja me võidame kindlasti, siis alustame oma riigi ülesehitust täiesti uuelt tasemelt. Täna me näeme, kes on kes ja kus on ta süda, on see samal pool rahakoti või kodumaaga …" 

 

ANDRES ANVELT

endine sise- ja justiitsminister, Harku valla elanik

 

Foto: erakogu