Kujutlege. On aasta 1996. Laupäev, ajakirjanik Hans Ulmiste jookseb järjekordselt õue suitsu tegema, Vello Viiburg istub algelise arvuti ees ja kirjutab tekste. Nii sündis esimene Harku Valla Teataja.

 

Esimesi lehti tegidki praegune abivallavanem Vello Viiburg ja Hans Ulmiste kahekesi. Toimetusse kuulusid küll ka Allan Kiil ja Sulev Roos, ent põhimahv oli dünaamilise duo kanda. Dünaamika seisnes selles, et Viiburg (toona volikogu kantselei juhataja ja volikogu aseesimees) ja Ulmiste tulid vahetult enne trükki vallamajja, kus siis hakati hagu andma. "Ulmiste oli kõva suitsumees ja viibis seepärast põhiliselt õues. Jõime kannude viisi kohvi ja mäletan, kuidas mina mõtlikult pooleliolevaid kirjatükke vaatasin, kui Ulmiste järjekordselt õue läks," meenutab Viiburg ja muigab. Põhiliselt kirjutas Viiburg, Ulmiste kujundas algelise arvutiga. Viiburgi sõnul oli põhiline eesmärk saada olulised teemad lehte ja mitte liiga palju kirjavigu teha. Mingit erilist pinget ta leheteost ei mäleta, kuid sellest on ka mitukümmend aastat möödas. On ju ka levinud ütlus: hea leht teeb end ise.

 

Stendilt paberile

 

Põhjus, miks pidi hakkama lehte välja andma, peitus tõigas, et inimestele tuli kuidagi teada anda, mida volikogu on otsustanud. Kunagi olevat olnud Ranna sovhoosi klubihoone seinal stend ja sealt sai rõhknaelaga kinnitatud paberilt infot. "Kui hakkasime lehte välja andma, sai sinna ka muud huvitavat panna, mitte ainult rangelt hädavajalikku," räägib Vello ja vaatab päris esimest lehte − A4-formaadis mustvalget trükki. "Kui leht valmis ja aeg käes, tassisime lehepaki autosse ja viisime Eesti Posti."

 

Leht oli väga nõutud, sai head tagasisidet, meenutab esimeste lehtede tegija. Tema sõnul oli Harku vald  infolehe väljaandmises Eestis üks pioneere: "Siit-sealt ikka uuriti, kuidas lehte tegime, me ei olnud kitsid kogemust teistegagi jagama." Üks populaarsemaid rubriike, muide, olevat olnud korrakaitse. "Inimesi huvitas, kes oli kusagil pättust teinud. Andmekaitse oli toona ju null. Kord oli varastatud magnetoola, siis naiste nahkjope. Kui rubriiki enam ei ilmunud, sest ajad muutusid, saime kirju: kuhu jäi rubriik?" Kui Viiburg abivallavanemaks sai, jäi kirjutamine soiku, kuigi aeg-ajalt kirjutab ta lehte siiani. Leht tol ajal muidugi ennast ära ei majandanud.

 

Teete lehte? Raiskate raha

 

Sulev Roos, tol ajal vallavanem, mäletab infolehe sündi ja seda, et alguses ei olnud ta selline jutuleht nagu praegu, rõhk oli ametlikel teadetel. Meenutas veidi Riigi Teatajat. Lehes oli kirjas oluline: toetused, vallamaja lahtiolekuajad, otsused, õnnitlused. "Vello pani lehte kokku, mingit toimetust ei olnud," meenutab Roos ja ütleb, et tema oli vaese valla vanem.

 

Lehe väljaandmise osas tuli tal seista silmitsi survega. "Öeldi, et mida te raiskate siin raha mingi lehe peale," räägib ta. Suuremat või värvilisemat lehte välja anda ei olnud tal aega ega võimalusi, hea, et leht üldse ilmus. Vallavanema elu läks lehe tulekuga oluliselt lihtsamaks: enne helistati ja küsiti, kuule, Sulev, kas saaks loomaarsti kontakti või millal vallamaja on avatud. Praeguse lehe kohta ütleb Roos, et vald on suurem kui kunagi varem ja sestap on ka teemasid rohkem, mida kajastada ning … "Peab ju olema võimalik teada, kust saab saia ja kes teeb kalosse." Palju õnne lehele, endistele ja tulevastele lehetegijatele ning lugejatele!

 

 

Alates 2000. aastast hakkas leht ilmuma kaks korda kuus. Nelja aasta pärast sai leht värvid, aasta hiljem hakkas ilmuma A3-formaadis. Praeguseks on leht kasvanud 12-leheküljeliseks.

 

Foto: Mari Kukk

 

2000

 

 

2007

 

 

2008

 

 

2013

 

 

2014

 

 

Huumorileid

 

November 1997: Koolipress

 

Vallalehe vahel ilmus Tabasalu ühisgümnaasiumi erileht Koolipress. Nalju Koolipressist …

 

• Leitud kell. Helistada telefonil 005.
• Müüa mõtteline osa spordihoonest.
• Müüa Saksa lambakoer. Sööb kõike. Eriti armastab lapsi.
• Müüa kits ja sokk. Sokil kand nõelutud.

 

 

Minu Harku Valla Teataja. Meenutavad toimetajad

 

"Meenub, kuidas tegin lugu tublidest kohalikest korravalvuritest. Tol ajal oli vallal oma konstaabel, kes karjatas punti abipolitseinikke. Mind võeti reidile kaasa ja me tabasime kuritegelikke elemente. Nende seas nabisime kinni ühe kriminaalpolitseiniku, kes grillis kuskil Harku kandis koos perega keelatud kohas ja pidi kuulekalt oma pattu tunnistama ning lubama, et ei iial enam. Ühel hetkel sattusid aga abipolitseinikud sedavõrd hoogu "pättide" püüdmisega, et konstaabel Rulli pidi neid manitsema: "Liigne agarus on ogarus!"

 

Ka teine mälestus, mis pähe kargab, on seotud politseiga. Tookord võeti mind vallamajast  − sest keegi teine ei tahtnud minna − manukana kaasa ühes päris kriminaali kodu läbiotsimisele ja tema vahistamisele. Oli see alles imelik kogemus. Nagu filmis: varjumine, haarang ja korraliku talukapi suurused kripo-tüübid … aga lugu ma sellest vist ei kirjutanud. Ehk oleks pidanud?

 

Facebooki tol ajal ei olnud, elu oli palju rahulikum. Peamine kriitika tuli sellest, et mõnda postkasti leht ei jõudnud. Lehe kujundamine käis kohalikus väikeettevõttes. Failid tuli tõsta diskile (olid vist sellise nimega lapikud asjandused) ja siis tipa-tapa üle vana pioneerilaagriplatsi kujundaja juurde viia. Lehepaber ei olnud päris ajalehe oma, vaid oli pooleks murtud A3-printeripaber. Kõlab nagu ürgaeg, aga tegelikult olid dinosaurused selleks ajaks siiski ammu välja surnud."

 

 

Agnes Kuus, toimetaja 2000–2004

 

 

"Meie toimetuse koosseisus oli kommunikatsioonijuht Kady-Ann Sutt, küljendaja Liisi Elken ning mina. Vallaleht sai Kady-Anni ja Liisi koostöös uue näo ning uut hingamist soovisime tuua ka sisusse. Kõigil olid kõrged nõudmised enda tööle ja igale lehenumbrile tervikuna, mistõttu läks meie väikeses toas lehte trükiks ette valmistades vahel üsna palavaks. Närisime tähti, vaidlesime tähendusnüansside üle ja mudisime kujundust. Kontroll-lugemiste pingelise vaikuse lõhkus aeg-ajalt pea hüsteeriline naerupahvakas või suisa kolmehäälne lagin.

 

Sõna otseses mõttes palav nagu leilisaunas oli toimetuse toas suvisel ajal. Vana maja võlud – küpsetav päike, puuduv ventilatsioon ja lehesaladuste kaitseks kinni hoitud uks. Akentki ei saanud paotada – tuuleiil löönuks segi lehe kontrolltrükid. Nii kerkis koos kasvava pingega trükiaja lähenedes üha kõrgemale ka toa temperatuur. Selles kuumuses on praadinud nii mõnigi intervjueeritav, kes on õhetavate põskedega andnud ehk tavapärasest kiiremad ja vahetumad vastused, et kuumusest pääseda.

 

Toimetusetöö tulisemat poolt tasakaalustas uue lehenumbri materjali kogumine: kohalikud sündmused, põnevad arendused ja ettevõtted, erakordsed inimesed – teemad, mis võiksid meie inimesi kõnetada. Enim jahutust tõi kindlasti SUP-laua loo jaoks ainese kogumine, mil kogu lehemeeskond saadeti laudadega Vääna-Jõesuus merele. Rahuliku SUP-matka asemel pidasime puusakõrguses vees lainemöllus tunnise heitluse laual püsimise nimel. Reportaaž suvehooaja alguse lehes oli seda ohverdust kindlasti väärt."

 

 

Aule Sagen, toimetaja 2014–2018