HARKU VALD 30: Rubriik tutvustab Harku valla kujunemisaastate tähtsamaid sündmusi

 

Eestlaste iseseisev ja omaalgatuslik seltsitegevus sai alguse juba 1860. aastail, eeskujuks  baltisakslaste asutatud samalaadsed ühendused, mis omakorda sündisid Saksamaal tegutsevate seltside näitel. Seltsitegevuse tippaeg jäi aga Eesti Vabariigi sünni järgsesse aega. Nii oli see ka Harku vallas.

 

Tutvume lähemalt toonase Harku Vabatahtliku Tuletõrjeühingu tegevusega, mille loomise ettepaneku tegi Harku vallavolikogule vallavanem Kristjan Otsmann 1928. aastal. Toonane seadus kohustas omavalitsusi looma valdadesse tuletõrjeühinguid.

 

Ühingu moodustamiseks kutsuti esmalt kokku tuletõrjepritside omanikud. Kuuest ühingu tegevuse kavandajast valis volikogu välja kolm meest. Tuletõrjeühingu põhikiri kinnitati 4. oktoobril 1928. Samal kuul toimus vallamajas ühingu asutamiskoosolek. Ühingu tegutsemise alaks oli Harku vald, aga lubati vajadusel abistada ka naabervaldu.

 

Lisaks põhitegevusele ehk tule kustutamisele oli ühingul suur osa kohaliku kultuurielu edendamisel. Ühing võis asutada muusikakoore, korraldada loteriisid ja korjandusi, väljasõite ja pidusid. Võidi üleval pidada varjupaiku, anda välja ajakirju ja käsiraamatuid.

 

Ühingut juhtisid peakoosolek ja juhatus, mille esimeheks valiti Benedict Oja. Ühingu liikmeskond koosnes tegevliikmetest, kes olid vähemalt 17-aastased; toetajaliikmetest, kelle hulka kuulusid nii füüsilised isikud kui ka asutused, seltsid ja ühingud; ning auliikmetest – selline nimetus saadi eriliste teenete eest, see oli eluaegne ja nad olid liikmemaksust vabastatud.

 

Kolm lühikest tu-tu-tu-d

 

Tule kustutamise vahenditest oli ühingul algselt olemas kaheksa käsipritsi ja 140 m voolikuid. Et päästetöid tõhusamalt läbi viia, jagati ühing kaheksaks päästekomandoks, igal oma juht. Näiteks Tabasalu külas oli päästekomando juhiks Otto Stamm. Päästekomandod jagunesid veel järgnevalt: ronijate jaoskond, veemuretsejate jaoskond, pritside jaoskond, korrapidajate jaoskond, päästjate jaoskond.

 

Ühingu liikmetel oli kohustuslik kanda vormiriideid tuleõnnetuste kustutamisel, õppustel, manöövritel, matustel ja pidulikel vastuvõttudel.

 

Esimesed naised võeti tuletõrjeühingusse vastu 1933. aastal ja neil võimaldati osa võtta arstiabikursustest. 1934. aastal võis üldise tuleohutusega juba rahul olla, sest kustutamas käidi vaid ühel korral. Seda rohkem abistati naabervaldu. Saue vallas käidi abiks metsa kustutamisel, Vääna vallas kustutati kahel korral maja.

 

Huvitav on kindlasti teada, kuidas toimus tulekahju korral sellest teavitamine. Kasutati nii pasunaid kui ka telefoni. Kehtis nõue: "Seal piirkonnas, kus tuleõnnetus on, antakse teada kodanikkele pasunaga, tehes 3 lühikest tu-tu-tu, wäikese waheaja järgi jälle samuti 3 lühikest signaali. Iga naaber, kes signaali kuuleb on kohustatud samuti seda signaali edasi andma senikaua, kuni kõik piirkonna kodanikud on tuleõnnetusest teada saanud."

 

Iga majapidamise juures pidid olema abivahendid tule kustutamiseks – pang, veevaat (vähemalt kümnepangeline), pootshaak, raudkang, kirves, kaks redelit (millest üks vähemalt kõrgema hoone katuseräästa ulatuseni), tugevajõuline signaalpasun. Samuti pidi iga üksiku talu juures olema kaev.

 

1935. aastal tähistas Harku Vabatahtlik Tuletõrjeühing seitsmendat aastapäeva. Harku mõisa pargis toimus paraad, mille võttis vastu Tallinna Harju prefekti esindaja. Õnnitlema tulid Tuletõrje Liit, Vääna Tuletõrjeühing, Harku vallavalitsus ja paljud teised.

 

Aastaks 1937 oli ühingul 375 liiget. Siis muudeti ka ühingu nimetust, tuletõrjeühingu uueks nimeks sai Harku Valla Vabatahtlik Tuletõrjeühing.

 

MARIS VIISILEHT, abivallavanem

 

Ajaloovaates on kasutatud materjale Terje Urbaniku koostatud kogumikust "Seltsielu Harku vallas".