Lugu sellest, kuidas Harku valla üldharidusspetsialist käis Pangapealse lasteaias töörõõmu ja meeskonna väärtusi käsitleval konverentsil ning mida ta teada sai.

 

 

Veidi enam kui aasta tagasi kutsus Pangapealse lasteaia direktor mind konverentsile "Töörõõm − meeskonna väärtus", mida korraldas lasteaed koostöös Avaliku Halduse Arengu keskusega. Pandeemia tõttu oli see pikalt edasi lükatud, kuid lõpuks toimus. "Hmm, töörõõm," mõtlesin teel üritusele, "mis asi see õigupoolest on, kuidas töörõõmu märgata, hinnata või kasvatada? Kas seda saab ka eraldi mõõta?"

 

Igatahes astusin 9. septembril rõõmsalt üle lasteaia läve, olles enne pikalt ja põhjalikult vaadanud hoovis siblivaid siidikanu. Lasteaeda on alati tore minna, sest seal on värvid, rõõmu ja naeru. Niisugune võiks ju olla iga töötava inimese argipäev? Sissejuhatus oli igal juhul rõõmuküllane.

 

Lubada endal olla õnnelik

 

Konverentsi idee alge sündis lasteaial omaenda väärtuste üle mõtiskledes. Lasteaed on töörõõmu olulisele kohale seadnud ja mõtteid sellest vahetanud ka teiste asutustega. Nii oligi kokku kutsutud osalejaid üle kogu Harjumaa asuvatest lasteaedadest. Konverentsi avas endine rahvastikuminister Riina Solman. Oma tervitussõnades pani ta kõigile südamele, et uhke ei saa olla mitte asjade, vaid inimeste üle ja kui tahta, et sünniks rohkem lapsi ja rahvastik kasvaks, peame pöörama tähelepanu olemasolevatele inimestele ning nende enesetundele.

 

Ettekandega esines ka Harku valla lapsevanem ja koolitaja Kaido Pajumaa, kes aitas otsida igaühe töörõõmu sisemisi allikaid. On ju teada, et suure osa oma päevast veedame tööl, mõtleme töö peale ja oleme töölainel. Pole ka saladus, et see aeg ja töö tuleb teha endale põnevaks ning viia ellu oma unistusi; ja et suur osa töörõõmust moodustavad teised meie ümber, nagu ka suhtluskliima. On oluline, et leiaksime koha, kus teame, et meid märgatakse ja väärtustatakse. Sõnum, mille ma suurelt paberile kirjutasin, oli lõpuks järgmine: luba endal olla õnnelik!

 

Meeldejääva ettekande tegi ka Tiina Saar-Veelmaa, kes alustas osalejate turvalisest rutiinist välja toomisega ja juhendas kõiki Korea tervisevõimlemist tegema. Väikese virgutuse saatel mõtisklesin, kui mitu korda tööpäeva jooksul ma ise võtan teadlikult hetke, et oma keha virgutada või kolleegile seda meelde tuletan? Kõlama jäi ka mõte, et hea tööpäev peaks olema nagu hea teenindus, kust koju minnes endale öelda: "Jess, see oli nii hea!" Mitu korda sina viimasel kuul nii töölt koju oled läinud?

 

Stopp, hinga, hinda

 

Heaolu algab iseendast, kuid üks on liiga väike ühik, et teha suuri asju. Nii õpetas Tiina. Seega jõudsin taas otsapidi tõdemuseni, kui olulist rolli mängib meeskond meie ümber. Huvitavalt kõlas ka veidi intrigeeriv mõte, et 65 on uus 35 ja pikeneva eluea jooksul jõuab inimene teha neli-viis karjääri, ehk rokkida ka veel 120-aastaselt. Inimene saab elukestva õppe raames areneda, proovida uut ja lähtuda seejuures oma huvidest, unistustest ja rõõmudest. See ju ongi töörõõmu mõte!

 

Koolitaja Aira Tammemäe aitas mõtestada inimtüüpe ja seda läbi "Karupoeg Puhhi" värvikate tegelaste. Milline tegelane oleksid sina? Kas teistele orienteeritud Notsu või enesetõestamise sooviga Puhh? Aga mida teha, kui kokku saavad Puhh ja Notsu, kel võib tekkida konflikt? Ka sellele olid korraldajad mõelnud ja Katrin Roosileht jagas ideid, kuidas konfliktidest välja tulla. Kõlama jäi mõte, et tunded kaaluvad tihti esmareaktsioonina üles mõistuse, ja inimesel, kes teisele haiget teeb, on hoopis endal valus. Aga kuidas siis jääda rahulikuks? Siin on teile "tööriistakohvrisse" laekunud plaan: punkt üks – hinga, punkt kaks – hinda olukorda ja otsusta, kuidas edasi tegutseda. Punkt kolm – tegutse!

 

Homsest võtan lõunapausi ajal ette Korea virgutusvõimlemise, väärtustan kolleege ja proovin igast päevast teha oma unistuste päeva. Et koduteel öelda: jess! Sest minu töörõõm on ka mu enda teha.

 

REELIKA LÕHMUS, üldharidusspetsialist