Jaanus Rahumägi on olnud väga mitmekülgne inimene ja tegev erinevates rollides  – sportlane, politseiametnik, siseministri nõunik, ettevõtja, poliitik ja Riigikogu liige, ühiskonnas aktiivne kaasarääkija, seda loetelu võiks veelgi jätkata. Aga millega ta hetkel tegeleb ehk millele kulutab  enamiku oma ajast praegu?

 

„Lihtsalt öeldes: kaitsen laevu, otsin vee alt pomme, konsulteerin korporatsioone, kaitsen ja päästan inimesi, otsin uusi turge, mõtlen Eesti riigi asjades kaasa ja mõnulen vahel niisama."

 

Mis tõi sind siseturvalisuse juurde? Miks noore mehena just selline valik?

 

See oli hobi, mis kasvas tööks. Inimese kaitsmine on täis kirge ja emotsioone. See on nagu EMO vastuvõtt, kuid süstla ja tableti asemel on relv ning padrunid. Väga rikkad firmaomanikud muutuvad hetkega isadeks ja abikaasadeks, kui perekond on ohus. Kohe, kui Eesti riik idanema hakkas, läksin eriteenistusse Eesti poliitikuid kaitsma. Ma teadsin siis asju, mida Eestis veel ei teatud, ja viisin need teadmised eriteenistusse kaasa. Eestis polnud siis kellelgi aimu isikukaitse eritehnikatest, formeeringutest, relvadest ega läänelikust ihukaitse filosoofiast. Täna on see elementaarne, siis mitte.

 

Kui mu mälu mind ei peta, siis olid just sina see, kes Eestis esimese eraturvafirma rajas. Nüüd aga  juhid sa rahvusvahelist turvafirmat ESC Global Security, mis tegeleb laevandusettevõtete turvalisuse tagamisega eri paigus maailmas. Räägi veidi lähemalt, millega ESC Global Security tegeleb ja kus praegu tööd teete.

 

Me alustasime 1988. aastal Lasnamäel ühe kooli keldris asuvas lasketiirus relvastatud ja relvastamata kaitsetehnikate treeningutega. Meil oli hiljem õpipoisina kambas ka üks, küll kohmakas, aga rahvuslikult meelestatud militsionäär, kelle toodud relvadega me harjutasime. Rahvarinde turvateenistusel, kuhu me suundusime, relvi küll polnud, kuid verinoortele poistele oli see põnev aeg. Me olime kahtlemata esimene alternatiivne ja hästi treenitud eraturvateenistus Nõukogude Liidus. Tänane äri on hoopis teisest ooperist. Me teeme töid kõigil maailma kontinentidel. Vee all ja maa peal, relvadega ja ilma. Logistikat juhitakse arvutiprogrammidega ja firmat igalt poolt, kus on internet. Ettevõtted on registreeritud Eestis, sest siin on ulmelised tingimused rahvusvaheliseks äriks.

 

Oled olnud sirge ja otsekohese ütlemisega mees. Kriitika tegemise kunst ei ole sulle samuti võõras. Kas teinekord on sellest ka suuremat tüli tõusnud?

 

Eestlased ei julge rääkida, sest 50 aastat me kartsime rääkida. Nüüd ei julge me rääkida, sest Eesti on väike riik ja kõik tegijad tunnevad teineteist, sõltuvad üksteisest, sõltuvad ametnikest ja poliitikutest. Keegi ei taha midagi öelda, sest see maksab tavaliselt majanduslikult kätte. Paljud istuvad tünnis, kus vesi ulatub täpselt ninasõõrmeteni ja kui keegi liigutab, läheb asi halvaks. See on väikese riigi õnnetus ja arengupidur. Minu ettevõtted ei esita Eestis mitte ühtegi arvet, ma ei sõltu siin mitte kellestki, ma ei istu seal tünnis. Kõik, kellel vaja, teavad ja tunnevad mind.

 

Pealtnäha oled sa üsna karuse olemisega, aga tegelikkuses on sinus peidus õrn ja väga hooliv pool, iseäranis siis, kui räägid oma lastest. Mida tähendab sinu jaoks isaks olemine?

 

Isaks olemine on õrnade ja armsate olevuste ellu aitamine, nende õpetamine, arendamine ja toetamine. Iga laps on oma vanemate nägu, vanemate tegemata jätmised on näha lastes, nende käitumises ja hakkama saamises. Me tahame alati, et lastel oleks parem kui meil, aga see on ka lõks, kuhu astudes kasvatame saamatuid lumehelbekesi. Oluline, et iseseisvust kasvatatakse järk-järgult ja pidevalt. Et laste vaim ei harjuks liigsete mugavustega ja nad teaksid, et kena elu vanemate toel saab mingil hetkel läbi ja nad peavad ise hakkama saama. Kui see juhtub, siis oled hea isa.

 

Kõige muu kõrvalt leiad aega ka ühiskondlike ametite jaoks. Eesti Karate Föderatsioon (EKF) tähistas möödunud aastal 50 aasta juubelit. Ütlesid selle föderatsiooni presidendina siis, et karate harrastajate seas on juurde tulnud innustust. Kas see innustus on jätkuv tänaselgi päeval?

 

Jah. Karate on mulle elus palju andnud ja mul oli kohustus midagi tagasi anda. Innustus on jätkuv. Praegu ma innustan kõiki karated harrastanuid ühinema Eesti karateveteranide ühendusega. Karated on harjutanud oma elus peaaegu kõik minuvanused. Kuigi ma panin selle aasta alguses, pärast kaheksat aastat presidendina, Karate Föderatsioonis ameti maha, olen ma siiski siiani hea meelega karate eestkõneleja ja karate kui eluviisi toetaja.

 

Oled Küprose Vabariigi aukonsul. Miks just Küpros ja mis aukonsulil teoksil on?

 

Küpros on väike riik nagu Eestigi ja neil ei ole igas riigis saatkonda. Küprose poliitikud tegid mulle ettepaneku, kui võõrustasin neid kord Kreeta saarel. Samal üritusel tegin Eesti poliitikutele ettepaneku leida ka Kreetale Eesti aukonsul, sest saarel käib tohutult eestlasi. Nüüd on ka Kreetal suurepärane Eesti aukonsul – Manolis Dandoulakis. Väga palju eestlasi käib ka Küprosel puhkamas. Kus on palju inimesi, on palju probleeme. Ma esindan ametlikult Küprose riiki kogu Eesti territooriumil ja lahendan võimalusel tekkinud segadusi või annan Eesti inimestele hüva nõu Küprosega seoses. Lisaks juriidilised konsulaarteenused, et inimesed ei peaks sõitma Helsingisse saatkonda.

 

Meedia armastab sinust kirjutada, järelikult on ka põhjust. Eelmisel aastal panid meedia kihama, kui soetasid Inglise esindusauto Aston Martini, kunagi üllatasid paljusid oma Hummeriga. Vahemeres seisab sinu jaht Christina, mille kohta oled öelnud, et see oli sinu jaoks emotsiooniost. Kas sinu otsused sünnivad hetke mõjul või teinekord ka pikalt kaalutledes või on erinevus selles, mis liiki otsuseid vastu võtta tuleb?

 

Elu on selleks liiga lühike, et kõike pikalt kaaluda. Need otsused, mis su elu põhiväärtuseid ei muuda, võib teha emotsiooni ajel, neid, mis muudavad, tuleb teha väga kaalutletult. Mul on mõned sõbrad, kes kõike kogu aeg planeerivad ja kaaluvad ning lõpuks midagi ei juhtu. Ma olen nagu eestlane ikka, astusime esimesel võimalusel NATOsse ja saime kohe ka endale hävitajad Ämarisse. Soomlased muudkui kaalusid ja kaalusid ning lõpuks tellisid F-35d ja nüüd ootavad neid veel 2–3 aastat. See on muidugi naabri kulul väike nali, aga tõsi on see, et õiged otsused tuleb teha õigel ajal.

 

Oled võtnud ajakirjanduses palju sõna siseturvalisuse ja ka julgeoleku küsimustes. Kuidas hindad meie hetkeseisu? Kasutades sinu enda väljaöeldut, siis milline peab olema see selge silmavaade, mis annab meile kindluse tuleviku suhtes?

 

Arvestades kõiki asjaolusid, pole meie hetkeseis väga halb. Soome ja Rootsi astuvad NATOsse, me ei pea enam Läänes kellelegi seletama, et Vene riiki juhivad Mongoli hordidelt pärinevat jõhkrat valitsemiskultuuri viljelevad ja inimelu mittehindavad hullud. Kes elavad ainult neile arusaadavates müstilistes kujutelmades ja mille väljenduseks on segapuder mingist uuest Suur-Vene religioonist, vägivallakultusest, keskajast ja väljamõeldistest. Samas ma pole väga kindel, kas Vene riik suudab 30 aasta jooksul kaks vapustust üle elada. Seni on kõik sellised katsed maailmas ajalugu tagasi pöörata lõppenud katastroofiga. Selge on ka see, et Läänes ei suuda mitte keegi Venemaad lõpuni mõista ja seetõttu on mõistlik Läänel tähelepanelikult kuulata Balti riikide arvamust Ukraina sõja perspektiivide kohta ning seda olen ka tõsistele ameeriklastest Ukraina sõja analüütikutele soovitanud. Enne Nõukogude Liidu kokkukukkumist ei uskunud meid keegi, nüüd oleks mõistlik meid kuulata, sest elu näitab, et me tunneme Venemaad ja seal elavaid venelasi oluliselt paremini kui meie lääneliitlased. Meie selge silmavaade peaks seisnema selles, et me kõik tugevdame uues olukorras oma rahvuslikku narratiivi, rahvuse ja riigi enesekindlust. Nõukogude pärand ja 1940. aastast pärit Vene hirm tuleb lõplikult maha jätta. Alustama peaks eesti keele 100% oskuse nõudest.

 

Oled pärit Arukülast. 2018. aastal valiti sind  aktsiooni "Sajandi 100 arukülalast" raames toimunud rahvaküsitluse tulemusel sajandi saja meeldejäävama arukülalase hulka. Nüüd oled seotud Harku vallaga. Kas tulevikus võiksid ka meie valla elus aktiivsemalt kaasa lüüa või näiteks kandideerida volikokku?

 

Kuigi ma enam Arukülas ei ela, tean ma seal iga mätast ja mändi. Ma käisin seal koolis ja kasvasin üles. Vaatasime Arandi Tõnniga juba seitsmeaastaselt heinakuhja otsas, kõrs suus, pilvi ja mõtlesime, mida oma eluga peale hakata. See on mu koduküla. Mul on seal siiani sõbrad, keda väga armastan, ja kui kohtun, siis polekski nagu vahepealseid aastaid olnud. Mulle on see suureks auks ja ma olen väga tänulik, et Aruküla rahvas minust nii arvas.

 

Harku vallas olen ma ka väga aktiivne, minu esindaja Harkus on Ott Kasuri. Temaga ma arutan asju. Aktiivsesse poliitikasse ma ei lähe, selleks pole ka vajadust, sest kui mul on mingi idee, siis ma tunnen kõigis erakondades juhtivaid tegelasi ja arutan nendega. Lõpuks olen ma endiselt liikmemaksu maksev Reformierakonna liige ja tunnen ka seal kõiki. Ühest inimesest ei sõltu poliitikas niikuinii midagi ja kui idee ei lenda, pole mõtet end kulutada.

 

Kas Harku vallas on hea elada? Mis vajaks siin sinu arvates muutmist?

 

Väga hea! Eriti meeldib mulle Kallaste pood ja kõik Gurmee Garaaži poed ning kohvik. Need naised, kes seal töötavad, on väga kodused, lahked ja mõnusa jutuga. Nagu üks külapood peab olema. Seda joont tuleks hoida. Arendada võiks tihedat ja kiiret ühistransporti Tallinnaga, et vähendada ummikuid Rannamõisa maanteel. Harku vald on nii mõnus elupaik, et noored, kes on siin üles kasvanud, rajavad ka enda kodu siia. See on igale vallajuhile suurim tunnustus.

 

Ulvi Põllu, Konsultant

 

 

Foto: erakogu