Õppetöö juhtimine digitaalses keskkonnas on olnud vägev väljakutse – õppida on sellest kogemusest kõigil.

 

Alates 16. märtsist on kõik Harku valla koolihooned suletud ja õppetöö käib virtuaalsel teel. Tabasalu ühisgümnaasiumi direktor Martin Öövel ütleb, et üleminek on kahtlemata olnud järsk ja sajaprotsendiliselt digitaalses keskkonnas toimetamine on olnud võimas väljakutse nii õpetajatele, õpilastele kui ka lapsevanematele. "Praeguste tehnoloogiliste võimaluste ja kooli üldise digivõimekuse taustal pole keskkonnamuutus ohustanud õppekasvatustöö olemust, kuid sellises mahus kindlasti teatud määral mõjutab kvaliteeti ja on nõudnud kohanemist," sõnab ta. Direktori hinnangul oli kool sellisteks arenguteks valmis võrdlemisi hästi – enne e-õppe perioodi algust olid õpetajatele vajaminevad juhendid ja tugimaterjalid  olemas ning keskkondi jõuti ühe päeva ka katsetada, ütleb ta ning kiidab tugevat IT-tugimeeskonda, kus teevad kaasa ka nutiteadlikumad õpetajad.

Vääna mõisakooli direktori Heli Ranniku sõnul on e-õppe juures olnud üllatuseks tõik, kui  palju häid võimalusi see tegelikult sisaldab. Õpilane harjutab iseseisvust, analüütilist mõtlemist ja loovust, toob Rannik plusse välja. Praeguse õppetöö korraldus on tema sõnul näidanud, et need õpilased, kes olid enne tublid, on seda ka nüüd, ning keda oli tarvis koolitunnis rohkem toetada, vajavad tuge ka praegu. "Siiski on päris mitmed õpilased, kes tavapäraselt koolitunnis nii tublid ei olnud, saanud e-õppes oluliselt paremini hakkama," räägib Rannik. "Sisuliselt üleöö tuli võtta kasutusele uuenduslikud õpimetoodikad, mis tagaksid distantsõppe toimimise."

 

Murekohana toob ta välja selle, et esimesel nädalal oli rutiini sisseseadmine keeruline. Osa vanemaid oli hädas e-keskkondades kontode loomisega, ka õpetajatel endil tuli uute töövõtetega harjuda. Nüüdseks aga töö laabub. Distantsõppele üleminek oli alguses paljudele õpilastele ehmatav ja kui kodune tugi puudus, võttis sellega harjumine ka enam aega. Neil õpilastel, kellel oli olemas kogemus arvutiga töötamises ja kes suutsid paremini virtuaalsel maastikul orienteeruda, oli kergem. Õpetajatele oli väljakutseks uute võimaluste leidmine ja enda metoodikaga kohandamine ning piisava tagasiside andmine. Lahendust vajas ka õpetajate suutlikkus hinnata laste iseseisva töö kiirust ja mahtu, kuna lähtuti tavalise koolipäeva ja kodutööde mahust. Nüüdseks on tööde mahtu vähendatud ja lastevanemate pingedki leevenenud.

 

Vääna-Jõesuu kooli õppejuht Eneli Varusk ütleb, et alguses oli raske oma tööd ümber korraldada, ent praegu tunnevad õpetajad kõige rohkem puudust vahetust suhtlemisest õpilastega. "Selle lahendamiseks oleme hakanud rohkem juurutama videotunde ja -vestlusi. Pingutused on vilja kandnud, distantsõppe perioodi peamine eesmärk oli luua selline õppetöö korraldus, mis oleks antud tingimustes kõige mõistlikum kõigile osapooltele," tõdeb Varusk.

Öövel ütleb, et on olnud väga tore näha, kui kiiresti ja operatiivselt õpetajaskond väljakutse vastu võttis ning oma töö ümberkorraldamisega toime tuli. "Samuti tuleb kiita õpilasi, kes uute e-õpikeskkondade džunglis hästi hakkama saavad. Õppetund, mida küll nägime ette, aga mille ulatust oli raske prognoosida, oli just see koormus, mis langes osaks lapsevanematele, sest hoolimata n-ö digi-live-tundide arvestatavast osakaalust, on õpilastel füüsilistest koolitundidest loomulik harjumus ka iseseisva töö juures nõu küsida ja kuna e-õppega on iseseisva töö osakaal tõesti kasvanud, on lapsevanemate tugi senisest veelgi olulisem."

 

Rannik ütleb, et on samuti palju õppinud – alates sellest, kuidas oma päeva otstarbekalt planeerida, koostada ja jagada ning saada õppematerjale kuni selleni, kuidas anda erinevatele osapooltele tagasisidet. Kindlasti on õppinud ka seda, kuidas enda ja õpilaste kodudes õppetööd kergemaks, huvitavamaks ja jätkusuutlikumaks muuta. "Õpetajad on õppinud oma tööd igaks tunniks rohkem fookustama, et ülesanded sisaldaks nii mõtlemist, uurimist, loovust kui ka pingutust," sõnab ta. "Oleme avastanud uusi internetiplatvorme ja võimalusi materjali veidi teisel moel edasi anda." Positiivse näitena toob ta välja eri õppeainete lõimimise ja projektõppe põhimõttest lähtuvad õpiülesanded.

 

Vääna-Jõesuu koolipere eest kõnelev Varusk toob välja, et enim on kogemus andnud neile küünarnukitunde: "Õpetajatevaheline koostöö on isegi suurem kui varem: jagatakse kogemusi, õpetatakse üksteisele uusi oskusi ja toetatakse keerulistel hetkedel. Ka lapsevanemad on olnud väga toetavad ja head koostööpartnerid. Võib-olla kõige olulisem, mida sellest kogemusest õppida, on see, et keerulistel aegadel saame julgelt üksteise abile ja heale sõnale toetuda."

Esimene nädal oli segadust täis, aga siis harjusime uutmoodi eluga. Minu meelest on õpetajad, õpilased ja ka lapsevanemad praeguseks distantsõppega harjunud ja teatud mõttes olukorraga rahu sõlminud. Õigemini … leppinud.

 

Esialgu oli murekohti palju. Esimesel nädalal oli vahel tunne, et lähen hulluks. Õpilaste ja vanemate paanilised telefonikõned alustasid igat päeva. Muret valmistasid nii õpilaste e-posti aadresside kui ka isikliku e-kooli konto puudumine või nende sidumine mitme keskkonnaga. Enim probleeme valmistas tehniline külg. Paljud õpilased ei suutnud ülesandeid kaasa teha, sest puudusid kogemused. Tuska valmistasid ka probleemid, mis olid seotud nii eKooli, Opiqu kui ka Stuudiumiga.

 

Minu jaoks ei erine distantsõppetunnid tavapärastest tundidest koolimajas, sest plaanitud tegevused saavad ikka tehtud ja materjal omandatud. Töötan õpetajana kahes koolis ja senine kogemus nii Tabasalu ühisgümnaasiumis kui ka EBS-i gümnaasiumis on olnud positiivne.

 

Nüüd, mil esimeste nädalate virvarr ja suuremad probleemid on seljatatud, läheb rahumeelne igapäevane e-õpe edasi. Rõõmu valmistavad iga õpilase edusammud ja töötahe. Uskumatult palju rõõmu pakuvad live-tunnid näiteks Hangouts Meetis.

 

Õpilastele soovitan järjekindlalt õppida ja õigeks ajaks töö õpetajatele esitada. Kui õpilased on järje peal, on kergem järgmist sammu astuda. Kui on mure või vaja abi, tuleks julgelt pöörduda klassijuhataja või aineõpetaja poole. Sel raskel perioodil võiks õpilased püüda rohkem koos kaaslastega õppida, sest ühiselt omandatud tarkused on väärtuslikud. Ülesannet selgitab see, kes oskab, ja teisedki saavad targemaks.

Meie pere on isolatsioonis olnud 1. märtsist, sest tulime riskipiirkonnast reisilt ja otsustasime jääda vabatahtlikku karantiini. Esimesed kaks nädalat koduõpet oli nagu puudujatel ikka, lapsed ajasid e-koolis näpuga järge ja tegid nii palju, kui oskasid ja jaksasid. Võtsime rahulikult. 

 

Mul on kaks poega, vanem on 8. ja noorem 1. klassis. Vanema lapsega ei ole kordagi muret olnud – ta on väga hea õppeedukusega iseseisev õppija. Kui kaheksandik hätta jääb, on ta ise abi küsinud kas klassikaaslastelt või õpetajatelt. Tema on kirjeldanud iseõppe raskusena vaid nn selgituste küsimise keerukust – et kui millestki aru ei saa, tuleb küsimus väga hästi lahti kirjutada, et teine pool saaks probleemist aru. Ja siis peab ootama, et teine pool vastaks. Ootaja minut on aga teatavasti pikk. Emana näen, et see tegelikult arendab last ja tema argumenteerimise oskust.

 

Mure on esimeses klassis käijaga, kes ei oska veel ise õppida ja leiab õppimisele alternatiivi oma mänguasjadega tegelemises, leiutamises ja lakke vaatamises. Ta armastab matemaatikat, selle teeb ise ja vabatahtlikult ära. Ta on suur meisterdaja ja ühe elevandi asemel teeb rõõmuga kümme. Aga ta ei ole väga hea lugemises ega kirjutamises ja sellega on meil tegelikult mure, sest seni on ka kõik tööjuhised mitte videos, vaid tekstina, mis vajab lugemist ja mõistmist. See tähendab, et laps vajab kogu aeg abi. 

 

Meie esimese klassi laps ei läinud varem kunagi kooli õppimata. Pärast kooli õppis kodus alati ära ja tegi seda rõõmuga, tegime seda koos. Kõik sujus – ta teadis, et järgmine päev teda kontrollitakse. Nüüd kodus, kus ei ole tegelikult olnud õpetajatele tehtud tööde ettenäitamise kohustust, laps lihtsalt viilib. Ja kui endal ei ole olnud aega kõrval istuda, siis on tunne, nagu oleks lapsevanemana üsna läbikukkunud … Esimese klassi laps on omapäi oma asjadega. Selgituseks. Töötame küll (peamiselt) kodust, aga ei saa istuda kogu päeva lapse kõrval teda aina motiveerimas ja aitamas, sest oma töö vajab tegemist: koosolekud, koolitused, kirjavahetus ja telefonikõned.

 

Mida selle aja jooksul õppinud olen? Nii oma piire, kannatlikkust kui ka oma lapsi paremini tundma. Tegime väiksema lapse tuppa nn koolitsooni, kus toimub vaid õppimine, et ei oleks segavaid tegureid. Jälgime nii palju kui suudame tema päevaplaani: hommikupoolikul õppimine ja pärastlõunal lõbu. Tööpäeva lõppedes oleme kõik väsinud ega õpi midagi. Õhtuti käime kogu perega aias kettagolfi mängimas – et kõik ennast liigutaksid ja seeläbi ka vaimset tervist korras hoiaksid.

 

Millist abi ma vajaksin? Kuna kodus on olemas igale lapsele arvuti, siis võtaksime hea meelega vastu koolist abi videotundide näol. Sõprade kaudu kuulen, kui palju loovaid ja toimivaid lahendusi on õpetajad suutnud rakendada. Usun, et näiteks esimese klassi puhul toimiks, kui õpetaja käiks videosilla abil igal hommikul koos lastega läbi päevakava ja selgitaks ülesandeid. Sellele järgneks iseseisva õppimise aeg. Ja paari tunni pärast oleks taas videokohtumine, kus lapsed näitavad ette, palju nad jõudsid, ja küsivad vajadusel abi. See oleks hea tagasiside ka õpetajale – kas ülesanded on jõukohased, kas maht on piisav. Mina vajan sellist lahendust, et saaksin vanemana ka oma tööle pühenduda. 

 

Ma ei taha olla vanem, kes pärast oma tööpäeva näpuga lapse tegemata tööde suunas vibutab ja häält tõstab. Vanemale võiks jääda siiski oma roll – olla lapse turva- ja pelgupaik, mitte nõudlik õpetaja. 

 

Kodudes, kus oleme kogu aeg pead-jalad koos, ei ole praegu vaja laste ja vanemate vahele pingete juurde kruvimist õppimise üle jauramisega. Ma ei taha olla lapse peale kuri ega temas pettunud, et ta ei tee koolitükke ja selle asemel leiutab. Aga ma loomulikult soovin, et ta õpiks oma koolitükid ära. Seega oleks imeline, kui ka vaatamata keerulisele ajale saaksime siin digiühiskonnas jätkata, igaüks oma liistude juures. Oluline on, et õpetaja oleks olemas. Unistada ju võib.