Tabasalu tervisekeskuses patsiente vastu võttev kliiniline psühholoog Kai Rohulaid ütleb, et üha enam on märgata neid, kes kurdavad üksildustunde pärast.

 

Vastuvõttudele tullakse ikka tavapäraste muredega, milleks on meeleolu alanemine ehk depressioonisümptomite ja ärevuskaebustega inimesed. Kevadel, kriisi puhkedes oli märgata eeskätt koolilaste vanemate ärevuse tõusu ja eesliinil töötajate muret oma tervise pärast. Leidus aga ka neid, kelle jaoks olid piirangud pigem kergendav asjaolu. Nendel, kes on muidu olnud sotsiaalselt ärevamad ja murelikumad, läks mingis mõttes kergemaks, sest elu seisis, enam ei tõtatud ühelt sündmuselt teisele ja omaette kodus olemine oli norm. Nii mõnegi jaoks oli puhang kui vastus ja õigustus nende ootusele, et elus juhtuvadki halvad asjad ning mure ei lõpe kunagi.

 

Teadmatus, mis on juba pikalt kestnud, mõjutab meeleolu. Nüüd, kui sügisel tuli teine laine, on märgata neid, kes kurdavad üksildustunde pärast. Seda on aina rohkem. Enam on ka läbipõlemist ja tööstressi, sest töö- ja puhkeaja piirid on hägustunud, ka on mõnes organisatsioonis töökoormus tõusnud, kõik on närvilised ja ootused on suured.

Murelikkust on palju ka meedias kajastatud, teatud murelikkuse tõus on praegu normaalne ja ootuspärane.

 

Seoses distantsõppega on laste olukord muutunud keerulisemaks − nad tunnevad end üksildaselt. Kurvaks ja üksildaseks läheb lapse elu siis, kui ta on terve päeva üksi kodus. On hea, kui lapsi oleks rohkem (kui on turvaline nii korraldada), näiteks kui venda-õde ei ole, siis hea naaber, sõber, klassikaaslane, kellega koos õppida. Või on kodus vanavanem või sugulane. Isegi see on piisav, kui isa või ema töötab kodus (kasvõi vaheldumisi), siis on selg selja vastu tunne olemas ja lastel turvalisem.

 

Ka eakate olukord on raskem, sest neid hoitakse − silmast silma kokkusaamisi ei korraldata. Mida siis teha? Noorem põlvkond on üsna hõivatud ja ma leian, et eakad võiksid ka ise ühendust võtta, näiteks helistada. Võin isiklikust kogemusest öelda, et kiiruga on ununenud emale ja vanaemale helistada, oleks hea, kui nad ise seda teeks. Miks mitte taastada  vana kooli kirjade saatmise traditsioon? Armas on saada kiri või postkaart vanaemalt-vanaisalt ja kui laps hakkab vastu kirjutama, on ka temal põnevam ning üksindustunne ei hiili nii hinge. Pealegi, need kirjad jäävad ju alles ja kes teab, millal ja kes neid heldimusega loeb. Päris üksikute jaoks ei ole praegune aeg väga palju muutunud, aga kui näete kedagi infosulus või hädas, tasub uurida, kas on abi vaja. Kui on üksik naaber, on talle suur kasu ka lihtsalt vestlemisest.

 

Jah, valitsus on öelnud, et suuremad peod tuleb ära jätta, aga jõulud on perekesksed pühad ning neid saab pere keskel veeta, näiteks ehtida kodu pühademeeleollu, teha traditsioonilisi jõuluroogi ja käia koos looduses jalutamas. Kui kokkusaamisi ei toimu, aitab helistamine ja kirjade kirjutamine.

 

 

Vaimse tervisega on nii nagu iga organisüsteemiga – keha annab märku, kui midagi on valesti. Kui stressihormoon on tõusnud, saame aru, et tuju on kehv, ei taha teha asju, mis varem meeldisid, ei ole jaksu, ärritume; füüsiliselt võib tunda, et enne magamaminekut süda puperdab, tekivad unehäired, isumuutused, muremõtted tormlevad ja higistate liigselt. See annab märku, et oleme end unarusse jätnud – et meil ei ole piisavalt une- ja puhkeaega, head toitu, vett, me ei ole liikunud ja hellitanud end kallite inimeste seltskonnaga. Millal siis abi otsida? Kui meeleolu on kehv, motivatsioon ja energiatase alanenud kaks nädalat, on aeg abi otsida. Ärevuse korral kuu aega. Ühe-kahepäevased meeleolukõikumised on meil kõigil ja see on normaalne.

 

Olen sellist arvamust kuulnud. Et varem seda ei olnud ja elu oli vaat et hullemgi. Asi on pigem paljuski ennetus- ja teavitustöös – inimesed oskavad paremini oma tervisele tähelepanu pöörata ja saavad aru, et on vaja abi otsida. Ja nad leiavad abi. Depressiooni on alati olnud, iseküsimus on, millised eluraskused on seda põhjustanud.

 

 

Mari Kukk

 

Foto: erakogu