9.−18. juulini avasid Harku valla külad taas oma väravad, et meie kandi toredaid inimesi ja paiku tutvustada. Kohalikku melu käis uudistamas Ulvi Tüllinen perega.

 

"Mul pole küll põhjust enam linna peenesse kohvikusse minna, kui mu oma naabrinaise käe all valmib maailma parim Pavlova," jagab keskealine proua salainfot sõbrannadele, kes teda linna kohvitama meelitavad. Seda, et küpsetamine on naabrinaise salahobi juba aastakümneid ja Pavlova timmimises on tal lausa kõrgeim meistriklass, sai proua teada aga tänu Harku valla aasta ühele ägedamale suveüritusele − avatud külade nädalale, mis on nüüd juba aastatepikkuseks traditsiooniks kujunenud.

 

Just see − uute maitsete ja avastuste jaht kihutab tagant meidki uurima, mida uut ja üllatavat meie ümberkaudsetes külades peidus on.

 

Türisalu alustab

 

Türisalu küla on avatud külade päevale stardipaugu andnud ennegi ja see tuleb neil väga hästi välja − õhtune rannikumatk koos rannalõkete süütamise, tule-show ja imeilusa päikeseloojanguga on võrratu elamus ning korralik väljakutse järgmistele küladele, et vähemasti samaväärset elamust pakkuda. Kuid Türisalu ei piirdu sugugi vaid õhtuse vaatemänguga.

 

Kui me suveleitsakust veidi unisel reedesel pärastlõunal Türisalu külla jõuame, annavad Klooga maanteele sätitud viidad märku küla kahest kodukohvikust. Esimesena satume Nostalgia kodukohviku õuele, mis väärib igati oma nime.

 

Aias ringi jalutades ei saa kuidagi mööda nõukaaegsest nukuvankrist ja aiakärust. Kui eesaias väikeses aedikus pakuvad silmarõõmu väikesed karvapallid −  siidikanad −, siis tagaaias siblivad ringi päris kanad. "Puhtalt enda tarbeks," lausub talu perenaine, argipäevadel Pangapealse lasteaias õpetaja ametit pidav Sünne Mellis. Kohvikuletilt võib leida kõiki nostalgiatoite alates rosoljest  ja lõpetades kiluleivaga.

 

Kohvikut peetakse avatud külade nädala raames juba teist aastat koos naabertaludes elavate sugulaste ja sõpradega. Kõrvalmajas elav Sünne ema askeldab köögi ja tagaaia vahet, vahepeal asendab ka leti taga teenindavat naabrimeest. Lisaks on proua nii mõnegi küpsetise autor. Külastajaid on käinud kohvikus juba kella üheteistkümnest saadik, nii tuleb letti pidevalt täita uue maitsva kraamiga.

 

Parteipiletiga kohvitamas

 

Tahtmatult jääb pilk peatuma ühe laua taga istuva härrasmehe kohvitassikõrvasel nõukogudeaegsel parteipiletil. Küsime luba, kas võime härra ja proua juurde ennast korraks istuma sättida ning kaks sõna külajuttu ajada. Kahest sõnast kasvab aga välja pikk ja põnev vestlus, sest päikeseprillide ja Saaremaa VODKA kirjaga nokatsi taha on varjunud tuntud pulmaisa ja muusik Peep Raun, kes ise end tagasihoidlikult rannakaluriks nimetab.

 

Elame kaasa härra suvistele Saaremaa lapsepõlvemälestustele, omaaegsetele Tallinna konservatooriumi aegsetele seiklustele ning Keila sanatoorse kooli muusikaõpetaja tööle, jõudes välja isegi ümbermaailmareisini Matvere ja Tättega. Eriti väärt infona saame aga teada, millised üheksa etappi tuleb läbida kalal merest söögilauale jõudmisel.

 

Proua, kes samas lauas Napoleoni koogiga maiustab, on aga kohaliku külaelu edendaja, Tallinnas Veerenni apteeki pidav proviisor Ene Bötker. Mõlemad juba pikaajalised Türisalu küla elanikud. Ene elab pärast mehe surma juba aastaid üksinda, kuid igavust ei tunne. Vastupidi − päevasest linnamelust ja apteegisuhtlusest on Türisalu koju proua sõnul õhtul väga mõnus tulla.

 

Hästi peidetud keraamikakohvik

 

Sügiskünni tänavale, kus Korjuse Moor ehk Piret Aasamäe oma kodust keraamikakohvikut peab, me ilma eelmises kohvikus kohatud Ene juhatuseta vist sattunud ei oleks, sest tänav jääb hoopis teise Türisalu külge, ka on maja ette jõudmine veevärgist tingitud kaevetööde tõttu paras katsumus.

 

Elamus on aga raputavat sõitu igati väärt. Meid võtab vastu imeilusast keraamikast lookas laud, kohvikulett on peidus maja tagaküljel.  Maiustustelett ei jää keraamikale alla. Tõsi, kuum keskpäev teeb oma töö − šokolaadikook kipub vägisi laiali valguma, kuid siis tuleb see lihtsalt kiirelt ära süüa.

 

Kolmas − Hallikivi kodukohvik − on pererahva Anneli Tambergi ja Marko Parbo ning kahe vanema perepoja Raineri ja Markuse traditsiooniline suve tipphetk. Enamik laual olevaid maiustusi − alates muffinitest ja lõpetades vahvlitega − on poiste küpsetatud. Ka burksi paneb Rainer kokku jooksupealt ja pehme käsitööjäätis voolab vahvlikoonusesse Markuse professionaalse käe all kinnisilmi. Seega jagub pereemal Annelil piisavalt käsi ja aega pisipoja, aasta ja seitsme kuu vanuse Maru hoidmiseks.

 

Kolm lauda on külalisi juba täis, nii et pereisa Marko peab vaikselt plaani juba tagaaias lisalaudade paigaldamiseks. Parajasti sätivad end järjekorda isa kahe tütrega, keda kohtasime ennist Nostalgia talus. Ühes kohas mekitakse kooki, teises jäätist − igas kohvikus omad hitid. 

 

Tilgu uus hingamine 

 

Suve kuumim päev on sadamapäevaks justkui loodud. Kaile jõudes puhub tuul aga nii hoogsalt, et Tilgu sadama jahtklubis noori purjetajaid treeniv Gertu-Liis Valgma arvab hetkeks, et Laser-klassi purjekaga täna vette ei saagi. Veidi hiljem muudab ta siiski meelt ja näitab Laseriga purjetamisoskuse tõelist meistriklassi.

 

Kiirkaatri taha kinnitatakse aga väike Optimisti purjepaat ning esimesed soovijad saavad minna treeneri juhendamisel lahele katsetama, mis tunne on ise purjekat juhtida.

 

Esimese paatkonna tagasi tulles kuuleme 11-aastaselt Lucalt ja Liinalt, et nemad plaanivad küll purjetamiskooli tulla. "Augustikuu gruppi pidavat veel mahtuma," on tüdruk juba välja uurinud.

 

Tilgu jahtklubi kommodoor Raul Kalep jalutab ringi ja vaatab, et kõik toimiks nagu kellavärk. Tal on põhjust uhkust tunda − Tilgu sadam on viimaste aastatega saanud endale justkui uue hingamise ning n-ö purjetamispisikuga on siin nakatunud juba 60 noort.

 

Action justkui filmis

 

Sellal, kui uus paatkond lapsi oma purjetamisoskusi katsetama läheb, koguneb kaile suur rahvamass. "Mis juhtus?" küsivad nii mõnedki kai äärde tõtates hirmunult? Kaks meest ulbivad vees kummuli läinud paadi ümber, üritavad paati tagasi keerata, mis ei õnnestu. Signaalraketid aitavad päästa hullemast. Hetk hiljem saabub kai tagant merepääste kiirkaater, millega aidatakse nöörredeli abil meres ulpivad hädalised paati. Õnneks pole tegemist siiski paadiõnnetuse, vaid Tilgu Merepääste Seltsi näidisoperatsiooniga.

 

Kui õppus läbi, sõidab oranž kiirkaater sadamakai äärde ja lubab lahkelt soovijaile sõitu teha. Teist sama palju, kui kaatrile mahub, jääb kaile järgmist sõitu ootama. Esimese paatkonna tagasi tulles on lõbu laialt. Lustakas lasteaiaõpetaja Kairi näitab oma pükse ja naerab: "No näe, täitsa märg olen." Sellise ilmaga on aga niisutus vaid puhas rõõm.

 

Meie saame merele teise paatkonnaga. Niipea, kui akvatooriumist väljas oleme, võtab kapten tuurid nii üles, et rahvas lausa kiljub vaimustusest. "Nagu Ameerika mägedel," kuulen lapsi selja tagant vaimustunult rõkkamas.

 

Uurin kaptenilt, kas sellist lõbusõitu tohib merepäästekaatriga ikka teha. "See ju ka osa mereharidusest," muheleb mees ja pakub mulle võimalust ise rooli keerata. Võtan mõneks minutiks roolimise üle, kuid vallatud kurvid jäägu siiski proffidele, neid ma katsetama ei hakka.

 

Kui pärast mind saab rooli enda kätte viieaastane Darja Kakumäelt, on asi selge − tüdruk on sündinud meremehesärgis. Darja teatab laevast lahkudes, et nüüd tuleb minna jahiga sõitma. Ja nii nad lähevadki − jahtpaat Pöial Liisi juba ootab, et esimesed huvilised peale võtta.

 

Kohalikud ilutegijad 

 

Vääna küla päeval käib elu ja melu mõisamaadel. Tõllakuuri ette on end sisse seadnud Harku valla käsitöömeistrid. Türisalu külast pärit Marju Rints pakub oma kuldsete kätega mehe Aimari valmistatud õngelante, üks ilusam kui teine. Kuulame huviga, et õngelandi värv tuleb valida vastavalt veetemperatuurile.

 

Kõrvalletil müüakse enda valmistatud seepi, samm edasi aga imekauneid riidest kotte, kleite, seelikuid ja retuuse, mille autor on Liikva külas elav Ülle Kruusoja. Uudistajaid on leti taga mitu, kõige paremini lähevad kaubaks riidest kotid. 

 

Raamatukogu ukse ees on aga lettidele ladunud rohkelt raamatuid nii raamatukogu kui ka mõned laadakülalised. Kes soovib, võib endale meelepärase teose tasuta kaasa võtta. Minu kotti rändab 44 aastat tagasi Maailma ja Mõnda sarjas ilmunud Miloslav Stingli "Indiaani püramiidide saladused". Kui kunagi taas vabalt reisida saab, võtaks raamatu kohe kaenlasse ja põrutaks pikemalt mõtlemata Lõuna-Ameerikasse, tunnistan leti taga seisvale Marika Alterile, kes Keila külje alt Vääna raamatukokku raamatukoguhoidjaks käib.

 

Igasugu lusti loteriist mõisatuurini

 

Tõllakuuri tagaõu on täis rohket tegevust ja imelisi lõhnu. Laval "keerutab plaati" DJ Lenny La Vida, lapsed saavad proovida näpuosavust ehete valmistamisel või riidest koti disainimisel. Abiks Vääna noortetoa töötajad.

 

Kirgi kütab loterii-allegrii, kus iga õnneloos võidab, pileti lunastamiseks tuleb teha midagi, mida sa päriselt hästi teha oskad. Kel õnnestub aga lavaesisel platsil visata rõngas mõnele pudelile kaela, saab joogi endale meeleheaks. Jose Pitsa ja muude küpsetiste lõhnad hoiavad kõhu täis ja meele rõõmsa.

 

Vääna mõisatuurile koguneb üle 50 inimese. Nii suure rühmaga pole Vääna mõisakooli õpetajast giid Piret aastate jooksul veel pidanudki kitsaid mõisakoridore läbima. Mõisahuvilised mahuvad üksteisest siiski mööda ja suurem osa juttu kostab ka kõrvalruumi jäänutele. Pikantsed perekonnasaladused mõisapere kaugemast ajaloost ja põnevad seigad lähiminevikust hoiavad ekskursioonil osalejate meeled elevil lõpuni.

 

Tagasiteel oma kodukülla teeme kiire peatuse Vääna jõe silla juures asuvas Jõekalda suvekohvikus. Köögiaskeldused on pereema Maris Viisilehe ja kolme peretütre õlul, pereisa aga kamandab vägesid hoovil, võttes vastu külalisi ja aidates vajadusel ka teenindamisega leti taga. Kirume ennast, et mõisahoovis ennist kõhu liiga täis sõime, sest menüüd vaadates võtaks nii maasika-banaanismuutit kui ka brokoli ja fetajuustuga quiche'i, Pavlovast rääkimata. Seega tarkus järgmise aasta avatud külade nädalaks: alati tuleb jätta kõhtu pisut ruumi ka järgmise kohviku jaoks.

 

Vääna-Jõesuu paneb proovile

 

Vääna-Jõesuu külapäeva ilm on rannaküla elanikele ja külalistele õnnistuseks, laadaplatsi müüjatele valmistab aga meelehärmi. Keskpäeval kooliesisele laadaplatsile jõudes on rahvast hõredalt − lettide taga kaubapakkujaid on rohkemgi kui üle leti uudistajaid. Paljud on pärast laadatiiru jõudnud juba kuumuse eest randa putkata.

 

Koolimaja ette on end sisse seadnud Transpordiameti koostööpartneri OÜ Autosõit esindajad koos masinavärgiga, mis annab võimaluse kogeda, mida tähendab kokkupõrge või siis autoga üle katuse lendamine ja pea alaspidi autosse kinni jäämine. "Tegelikkus on palju hullem, sest tuleb ennast ju  katusele paiskunud  autos turvavööst vabastada ja sealt omal jõul välja saada," lausub üle katuse tiiru teinud autost välja roniv meesterahvas.

 

Laadamüügi väärt külg on suhtlus

 

Kirbuturul müüakse nii uut kui ka kasutatud kraami, pikemalt peatutakse käsitöölettide ees ja kui kohe ostmiseks ei lähe, vahetatakse kontakte. Juba eemalt püüavad pilku kolm erksavärvilist, osalt neoontoonides kaltsuvaipa. Kui neid uudistan, astub juurde kõrvaltletist noor naine, tutvustab end Airena ja lausub, et need on Saaremaal elava ligi 90-aastase vanaema Luule kangastelgedel kootud vaibad. Kaks vaipa on juba ära müüdud. 

 

Vaipade kõrval on pesakond vahvaid heegeldatud mänguloomi ja nukke. Linikute ja mänguasjade heegeldamine on Vääna-Vitis elaval Aire Õinapuul olnud hobiks juba pikka aega, pisipoja sünd andis sellele hoogu juurde. Seni on heegeldised leidnud tee huvilisteni läbi FB lehekülje "Aire mänguasjad ja heegeldused", täna on naisel tänu tütre Carita veenmisele ja abile esimene laadakogemus. "Siin on nii mõnus, just suhtlemise pärast," lausub rõõmsameelne naine.

 

Laadale on appi tulnud ka Aire tallinlannast ema Marika, kes veedab kõik suved Vääna-Jõesuu suvilas. Proua lausub kõrvalt oma tütre kiituseks, et tütre töö on peensuseni viimistletud. Kust aga tütre käsitööpisik pärit on, ema öelda ei oska. "Juba kooliajal tegi ta imeilusaid asju."   

 

Tantsusammul õhtusse

 

Külakiige juures mängib hoogne latiinomuusika, käimas on salsa tumedanahalise tantsuõpetaja Fabian Arocha-Albiali juhendamisel. Poole tunniga kasvab puusakeerutajate hulk mitmekordseks, salsasamm muutub aina hoogsamaks. Tundub, et selle kandi elanikud pole mitte ainult rahvatantsumeistrid, vaid särtsu jagub ka temperamentsete tantsude jaoks. Seda tõestab ka tagareas hoogsalt naiste vahel salsat tantsiv Vääna-Jõesuu püsielanik ja kohaliku kultuurielu üks abimootoreid Indrek Tammoja ehk muusik Rändaja, kes ise igapäevaselt hoopis mõtlikumaid lauluviise loob ja kuulajani toob. 

 

Kõht head ja paremat laadatoitu-jooki täis, pageme kuumuse käest ära Vääna-Jõesuu randa, kus jätkuvad külapäevad rannaäärsete mõõduvõtmistega. Jõesuudmest peaks mõne aja pärast algama SUP-laudade võistlus. Merevesi on taas üle kümmekonna karge vee päeva soojemast soojem. SUP-ide võistlus on tasavägine, esikolmiku au saavad endale 13-aastased Kevin ja Elsa ning 12-aastane Roland. Auhinnaks kõigile on päikeseloojangukruiis SUP-laudadega. "On, mida suvelt veel oodata," rõõmustab Kevin.

 

Päeva jääb lõpetama tarmukas simman külaplatsil Nedsaja Küla Bändiga, mis tõmbab päikeselõõsas uimaseks jäänud külarahva kiirelt käima. Tõdeme sel nädalal juba kes teab mitmes kord perekeskis omavahel, et oleme ikka õnneseened, et siin kandis elame. Kõik, mida hing suvelt ihkab, on käe-jala juures. Toredatest inimestest rääkimata.

 

 

ULVI TÜLLINEN

 

Fotod: Vahur Pormeister

 

 

Arlika koos poja Ekhertiga on tulnud Hallikivi kodukohvikusse maiustama kõrval asuvast Naage külast. 

 

 

Aire Õunapuul on Vääna-Jõesuus esimene laadakogemus.

 

 

Vääna-Jõesuus käib hoogne salsatants.

 

 

Türisalu kodukohvikus Nostalgia veereb jutuajamine kohalike külaelanike Ene Bötkeri ja Peep Rauniga venib nii pikale, et sööki-jooki tuleb juurde tellida.

 

 

Marju Rints pakub mehe valmistatud õngelantidele konkurentsi enda valmistatud salvrätitehnikas kaunistatud klaaspurkidega.  

 

 

Gertu-Liis Valgma oma purjetamisoskusi näitamas.