Harku valla veespetsialist ja Eesti Metsloomaühingu liige Helena Vipre turgutas mullu elule kolmenädalase orvuks jäänud oravapoja. Kokku on tema peres kosunud kuus oravat, kes nüüd kõik vabaduses viibivad, kuid veel hoiukodus kostil käivad.

Eelmise aasta augustis käis Helena pere ja sõpradega Haapsalus kontserdil ning nad viibisid parajasti sõprade suvilas, kui ühel õhtul teel välikempsu hüppas vastu umbes 70-grammine oravapoeg. "Sirutasin käe välja, ta hüppas selle peale," meenutab naine, "orava ema oli uppunud. Me ei teadnud, et on olemas metsloomaühing, kust saab abi ja nõu küsida. Tuttav ütles, et lehmapiima ei tohi anda. Ostsime apteegist süstlad ja pakkusime pisikesele loomapoest ostetud piimasegu. Mehed jooksid poodi, tõid roosa puuri. Hiljem selgus, et on poisslaps hoopis."

Metsloomaühingust öeldi, et nad on ka ise valmis oravat hooldama, aga me võtsime ta koju kaasa, räägib Tabasalus elav Helena. Loomakest toideti vahetustega. Kui Helena oli tööl, olid naabrid söötmisel abiks. Iga kolme tunni tagant tuli oravapojale lutipudeliga segu anda. Loomabeebil oli ka vend, kes pidas vastu viis päeva. Ta suri kopsupõletikku. See oli kurb päev kõikidele, nii Helenale, tema elukaaslasele kui ka lastele.

Pere sai lisa

"Käisime arstil, tegime talle putukatõrjet ja ravisime terveks," ütleb naine, kes hoidis oravat esialgu toas. Loom sai nimeks Ziita. Oktoobris, kui selgus, et oravake ei ole loodusse minemiseks piisavalt suur, et iseseisvalt hakkama saada ja pere luua, ehitas Helena elukaaslane terrassile õuepuuri-pesakasti, mis pakuks võimalikult looduslähedast keskkonda. Metsloomaühing pakkus talle veel viit hädas oravat, hiljem saabusid ka kaks siili. Seltsis segasem. "Ziita, mu esimene, arvas, et olen tema ema. Ta ei osanud teistega arvestada, ei lasknud teistel minuga mängida ega seltsinud esiti ka ise. Aga nad olid terve talve koos ja sõbrunesid."

Kui beebiorav on spetsiaalse piimasegu peal, siis suuremad nosivad kõiksugu kraami. Neile võib pakkuda loomapoest leitavat näriliste toitu. On ka oravate söögisegusid, hea isuga pistavad nad sarapuupähkleid, koorega mandleid ja Kreeka pähkleid. Palju läheb kaalikat, kapsast, maisi, kurki, kibuvitsamarju, loetleb Helena, kes on loomakestele kuivatanud ka õunu ja seeni. Kuigi ühing on aidanud rahaliselt, ei loe naine, palju tal loomade peale on kulunud. "Lastega ju ka ei arvesta, et nüüd kulus nii palju. Rõõmu on tohutult, neid käiakse vaatamas, inimeste silmad säravad."

Helena oli üllatunud, et orav sööb isukalt porgandit. Veel hämmastas teda see, kui omaks orav teda võttis, kui seltsivad ja osavõtlikud nad on. "Iseloomud on kõigil isemoodi. Minu jaoks on nad kõik oma näo ja iseloomuga, kuigi paljud ütlevad, et nad ei saa aru, kuidas mina neil vahet teen."

Valus lahkumine

Nagu igas peres saabub aeg, mil lapsed lahkuvad kodunt, nii on ka oravakasvandikega. "See on kõige olulisem: mõistmine, et orav on metsloom, ta kuulub loodusesse ning tuleb vabaks lasta," toonitab heategija. Vabadusse minek on sujuv, praegu käivad oravad kodus söömas ja mõni ka pesakastis magamas. Helena arvab, et õige pea on oravaperele lisa tulemas ... "Kui ise hakkama saavad, siis nad enam koju sööma ega ööbima ei tule," sõnab naine, keda lähedaste seas hüütakse oravaemaks.

Ta ütleb, et pabistab hinge pugenud loomade saatuse pärast küll, nagu iga ema: "Kuidas nad hakkama saavad? Kas neil on ikka hästi? Alguses mõtlesin, et no kus nad küll on, käes on ju une- või söögiaeg. Aga nagu lapsegagi, ma pean uskuma, et nad saavad hakkama. Pean usaldama."

Emaks olemise võlu ja valu

Kuidas aga saada oravatele asenduspereks? Helena teab, et kõige olulisem on tahe väeti looma eest hoolitseda, ka tingimused peavad olema sobilikud. Rääkida tasub metsloomaühinguga. Ja mis kõige tähtsam, toonitab "oravaema", iga metslooma ei pea aitama. Loodusseadusi tuleb austada. Keegi ei võida sellest, kui kull ei saa jänest või hiirt saagiks, sest entusiastlik päästja kulli ära ajab ja jänesega koju sööstab. "Kui inimtegevuse tõttu on loom ohtu sattunud, siis minu õiglustunne ütleb, et tuleb aidata. Näiteks nagu juhtus Ziita emaga, kes veetünni uppus."

Helena on olnud loomaküsimustes jõu ja nõuga abiks ka Harku vallas. Praegu otsitakse näiteks jänestele hoiukodu. Soovijad saavad end metsloomaühingu kaudu appi pakkuda. "Kellele meeldib siili eest hoolitseda, kellele jäneste või lindude eest …  Minu jaoks on oravad kõige armsamad!"

MARI KUKK