"Tahan olla parim, seda nii sportides kui ka inimesena. Tahan olla eeskuju … ja mis seal salata – meeldib ka tähelepanu," ütleb meie valla sporditäht, kes vaatamata vigastusele pole sel aastal jooksuvõistlusel ühelegi eestlasele kaotanud.

 

Tänavu septembris toimus kahekümnes Tallinna Sügisjooks kümne kilomeetri distantsil. Sina olid kiireim eestlane tulemusega 30.36. Jaga muljeid.

 

Eks parim eestlane olla on ikka tore ja uhke, kuid saavutasin lõpuks ikkagi neljanda koha. Lootsin võita Eestis juba tuntud keenialast Mukungat, aga jäin napilt alla – lõpetasime samas sekundis. Jooksin küll uue isikliku rekordi ja olen sellega rahul, ent alati tahaks ikka võita.

 

Kuidas sa jooksmise juurde jõudsid? Mis aladega sa veel tegeled?

 

16-aastaselt olin tegelenud mitme alaga (suusatamine, jalgpall, üldised rahvaspordivõistlused) ja isa nägi kõrvalt, et jooksmine tuleb tulemuste poolest kõige paremini välja. Nii läksingi jooksutrenni. Seal pani treener Einar Kaigas mulle kohe silma peale ja hakkasime treenima. Samal aastal sain ka juunioride Eesti meistriks poolmaratoni distantsil. Sellest ajast olengi tõsisemalt pühendunud jooksmisele, Kaigasega pürgime aina suuremate eesmärkide poole.

 

Mis on olnud su meeldejäävaimad võistlused?

 

Kindlasti 2017. aasta Tallinna Sügisjooks, kus olin elus esimest korda parim eestlane. Andsin siis mitmeid intervjuusid ja sain tähelepanu. Esimene suurem jooksuvõit oli eelmisel aastal Lätis: Riia 10 km distantsi võit. Hiljutistest kindlasti esimene absoluutklassi Eesti meistriks tulemine 10 km maanteejooksus Pärnus. Eks eredalt ole meeles ka kõik muud võidud ja noorteklasside Eesti meistritiitlid, mida mul on kokku kuus. Ja muidugi Eesti koondise esindamised nii Balti meistrivõistlustel kui ka murdmaa Euroopa meistrivõistlustel.

 

Kuidas sa praegu oma vormi hindad? Kas sul on olnud ka vigastusi?

 

Eks olen varem väiksemate vigastustega võidelnud, kuid suuri probleeme pole olnud. Kuid just sel aastal olen terve hooaja vigastustega võidelnud. Nimelt tekkis kevadel laagris olles Achilleuse kõõluse põletik, mis tõmbas jooksmisele kriipsu peale. Seetõttu jäi vahele terve kevad- ja suvehooaeg. Trenni tegin sellegipoolest meeletult: ratas, rullsuusad, jõutreening. Treenisin kaks korda päevas, kokku umbes neli tundi. Isegi üllatusin, et kui jalg läks veidi paremaks ja uuesti vaikselt jooksma hakkasin, oli vorm päris hea. Alates kevadest pole ma ühelegi eestlasele jooksuvõistlusel kaotanud. Kõõlus annab aga siiani tunda, käin veel eri uuringutel ja võib-olla tuleb siiski operatsioon teha.

 

Oled sellest aastast Murastes kehalise kasvatuse õpetaja. Mis tundega sa kooliaastat alustanud oled?

 

Muraste kool võttis mind vastu avasüli, tunnen suurt koolipoolset toetust oma sportlike eesmärkide saavutamisel. Kogu kollektiiv elab mu sportimisele kaasa ja üritab tagada parimaid võimalusi treenimiseks ning võistlemiseks. Noortele püüan olla eeskuju, nagu ka õpetajatele ja vanematele. Seda nii ise sportides kui ka liikumist propageerides. Käin  tavaliselt tööl ratta või rullidega, vahel ka joostes. Tahan anda lastele edasi oskuseid ja võimeid, mida läheb elus reaalselt vaja.

 

Millised su kaugemad eesmärgid on?

 

Ikka otsida oma võimete piiri, seda pidevalt kombates ja kaugemale lükates. Kindlasti tahan pääseda suur- ja tiitlivõistlustele ning teha ka seal korralikke tulemusi. Loodan, et seda juba lähiaastatel.

 

HARKU VALLA TEATAJA