Eelmisel aastal sai Jaan Metsamaa ASist Metsaküla Piim aasta põllumehe tiitli. Auväärne tiitel hõlpu äraolemist ei võimalda, sest esinemisi ja reise on palju, lisaks igapäevatöö.

"Kui oleks teadnud, et auhind antakse, oleks kodunt ära läinud," viskab eduka põllumajandusettevõtte juht nalja. Sellegipoolest leiab ta Harku Valla Teataja jaoks aega, sest "maaelu tutvustamine on kõigiti kiiduväärt ettevõtmine".

Metsaküla Piima farmikompleks asub Kumna külas, ettevõtte kontor sellest umbes kilomeeter eemal. Jaan Metsamaa, mees, kelle juhtimisel on paarikümne aastaga pandud püsti moodne piimakarjakasvatus, muigab, kui mu ettepanekut kuuleb. Olen nimelt otsustanud panna end proovile ja olla laudas üks päev õpipoiss. Mainin, et olen lehma lapsepõlves kaugelt näinud, piim minu kohvile tuleb poest. Tõeline siidikäpp. Jaan, kel kogu aeg mõni nali varrukast võtta, ütleb, et sellisel juhul olen tulnud õigesse kohta. Pealegi, töö ei saa siin otsa ja abikäsi läheb vaja. "Metsaküla on nagu Tallinna linn. See ei saa iial valmis. Pole mõtet lootagi," naerab ta.

Hädalised laudas

Jaan on oma kaadri üle uhke. Seda on tunda, kui ta puhkeruumis mulle töötajaid tutvustab. "Praeguse seisuga on tööl kokku 25 inimest," teatab ta. Mina tutvun kahe aasta eest maaülikooli lõpetanud loomakasvatusjuhi Innar Viksiga, kellest saab laudas minu mentor ja teejuht, veterinaararsti Tuuli Lagemaa ja loomakasvatusjuhi abi Anne Kaljuveega. Jaan vestleb veidi töötajatega ja hüppab siis autosse, et tagasi kontorisse minna.

Innar (kes ei tea veel, et minust saab küsimusi esitav tüütus, mitte hea abimees) annab vahetusriided ja kummikindad. Sörgin, kaustik ja fotoaparaat kaenlas, tema kannul, sest ega istumiseks mahti ole. Ta sammub Tuuliga eile sündinud vasikate osakonnast läbi, arutatakse nende seisu. Mureks on vasikas Nora, kes ei taha tõusta. "Miks ta üles ei tõuse?" küsin. "Kui ma teaks, siis ta siin ei lamaks," sõnab naine. Mure hädise vasika pärast on suur. Innar mõõdab vasikal palavikuanduriga kehatemperatuuri. Kraadiklaas kujutab endast seadet, mis käib looma kõrva külge. "See on innovatsioon, Ameerikast. Praegu on selle sobivus Metsaküla loomadele alles katsetuses," selgitab loomakasvatusjuht.

Järgmisena seisavad Tuuli ja Innar lehm Rulli juures, kel oli magu paigast ära ja kellele tehti seepärast operatsioon. Nüüd teeb veterinaararst loomale antibiootikumisüsti. "Kuidas sa üldse aru saad, kas on lootust paranemiseks?" pärin ma ühe asjatundmatu küsimuse teise järel. "Kui loom sööb ja joob, on alati lootust, et ta paraneb," sõnab Tuuli ja teeb järgmiseks udarapõletikus Tillule süsti. Naine selgitab, et kui loomal on paha, siis ta on uimane, ei taha süüa ega juua. "Häält teevad nad pigem siis, kui midagi kardavad," selgitab viis aastat Metsakülas töötanud veterinaar.

Sündinud vasikad pannakse omaette, nad saavad 72 päeva söögiks piimapulbrisegu, kaheksa liitrit on päevanorm. Kõrvalipiku järgi tuvastab masin, kes kui palju on söönud ja veel juurde saab. Inimene peab vaid pulbrit lisama ja aparaati puhastama, selgitab Innar. Ta on Lõuna-Eestist pärit noormees, kes unistas saada loomaarstiks, aga kuna pelgas keemiat, õppis loomakasvatust ja sai sel erialal magistrikraadi. "Ikka saab ju loomadega koos olla," leiab ta. Päevas teeb Innar ligi 5000 sammu, vahel rohkem, vahel vähem, arvutab ta, kui ohin, et ei jaksa enam. Juba lohisen tal järel, kui ta mõõdab kõrgetes kummikutes maad eri lautade vahel.

Õppides loomi tundma

"Teeme kohapeal ka operatsioone, lokaalanesteesiaga. Loom seisab samal ajal püsti. Mõnikord tuleb magu lõigata. Keisrilõiget oleme pidanud tegema minu siinoleku aja jooksul kaks korda," räägib Innar ja ma vaatan samal ajal, kuidas Anne pügab udara juurest juukselõikusmasinaga karvad maha, lüpsipoolne jalg värvitakse ja pannakse number peale.

"Kui loom on harjunud, et teda paremalt poolt pügatakse, tuleb teda ka paremalt poolt pügada. Loomale meeldib rutiin, seda ei või lõhkuda," jutustab Anne ja lisab, et pügamine on vajalik selleks, et robot tunneks nisad ära. Noogutan teadjalt.

Kord on Anne ka veidi viga saanud. "Läksin süstima, teadsin küll, et on keevaline loom, aga sain jalaga ja lendasin laias kaares selili. See oli ammu." Praeguseks on naine õppinud tajuma, mida lehm teeb. "Üks näpunäide: kuhu loom oma pea keerab, sinna ta läheb," avaldab viis kuud Metsakülas töötanud veterinaar. "Kurja hääletooni peale hakkab lehm kartma, hääl tuleb hoida meeldiv."

Uued katsetused

Metsaküla lehmi lüpsab kaheksa robotmasinat, mille juurde lähevad lehmad ise. Neid meelitab maius. Mõni loom tuleb talitajal masina juurde ka ajada. 550-pealine piimakari annab aastas lehma kohta 11,4 tonni piima.

"Praegu katsetame lehmade jalapesu," selgitab Innar lüpsirobotite juures seisatades ja mulle uut tehnoloogilist imet demonstreerides. "Esialgu on pesuvõimalus vaid ühel masinal, kui sobib, paneme teistele ka." Keskmiselt saab 24 tunni jooksul ühelt lehmalt 32 liitrit piima. Kuid see oleneb paljudest asjaoludest, sõnab Innar, kellele on kõik laudatööd tuttavad. Ta on olnud nii lüpsja kui ka söötja, teinud kõike laudas vajalikku.

Sel päeval on Tuulil ka praktikant. "Õpilasi on Metsakülas alati palju. Tahtjaid on isegi rohkem, kui vastu võtta saame. Aitame koolitada maaülikooli veterinaare ja Järvamaa kutsehariduskeskuse veterinaarabilisi," selgitab Innar sõbralikult. Paljaste käsivartega Tuuli ei hooli taevast alla sadavast rahest, vihmast ega lumest, kui marsime ultraheliaparaadiga loomade tiinust kontrollima. Naine kontrollib ja meie Innariga vaatame aparaadi ekraani ning märgime üles, kas kõik on plaanipärane ja korras. Sel päeval õnneks on. Kas mõnikord on kahju ka, kui midagi loomaga juhtub, küsin Innarilt. "Kui iga kord nutma puhkeks, kui karjast keegi sureb, ei saaks seda tööd teha. See on loomulik, elu osa," sõnab ta.

Kui ma lõpuks koju lähen, jäävad nemad kõik tööle. Ka kontorimajakesest möödudes näen, et tuli alles põleb. Aasta põllumees sätib tulevikuvisiooni paika.

MARI KUKK

 

Fakte

• AS Metsaküla Piim asutati 1996. aasta aprillis nõukogudeaegsete, varem Ranna sovhoosile kuulunud lautadega. Sel ajal oli karja suurus 400 looma, neist 181 lüpsilehma. 2005. aastal alustati noorloomalaudaga, kolm aastat hiljem tehti algust robot-lüpsilauda ehitusega. See sai valmis 2010. aastal. Praegu on farmis kokku 1200-pealine kari, lüpsilehmi on 566.
• Jaan tuli põhikohaga ettevõttesse tööle 2006. aasta aprillis. Enne Metsaküla Piima tööle asumist oli ta ettevõttes 25 protsendiga aktsionär. Praegu omab ta 90 protsenti ettevõtte aktsiatest.
• Ettevõte müüb üksnes toorpiima, piimatooteid pole neil plaanis valmistama hakata. Jaani sõnul rõhuvad nad mahule, töötlemine on kallis. Metsaküla piim läheb Maag piimatööstusele ning neist tehakse Tere tooteid. Põllumaad on ettevõttel 1730 hektarit, kuni 700 hektaril kasvab raps ja teravili, ülejäänud on rohumaa loomade toitmiseks.
• Sõltuvalt hooajast on ettevõttes 24–25 töötajat.