Kuulsa helilooja sünnist möödub detsembris 250 aastat. Milline on tema roll Vääna mõisa loos ja Eesti hariduselus üldse?

"Ilma Beethovenita kõlaks eesti keel teisiti." Sellise pealkirjaga jutt ilmus 2001. aastal Balti rüütelkonna ühingu ajalehes Saksamaal.

Loo autor, Vääna Stackelbergide järeltulija Wolfhart von Stackelberg tunnistab, et pealkiri on veidi liialdatud. Samas viskab ta õhku võimaluse, et vahest kõlaks tänapäevane eesti keel ilma Beethovenita mõneti teisiti. Selle loo jutustas Wolfhart kunagi ka sõbrale, president Lennart Merile, kelle tungival soovitusel valas ta need ammused sündmused kirjasõnasse.

Üks selle jutustuse peategelastest Christoph Adam von Stackelberg, kel on teeneid 19. sajandi Eesti hariduselus, sündis 1777. aastal Vääna mõisas. Pärast gümnaasiumi Tallinnas  õppis ta mitmes Euroopa ülikoolis, kuni lõpuks hakkas huvituma tuntud šveitsi koolireformaatori Johann Heinrich Pestalozzi õpetusest, eriti tema tööst õpetajate instituudis Yverdonis. Just seal kohtus Christoph Adam kauni Ungari krahvinna Josephine Brunswick de Korompaga, kes otsis pärast abikaasa surma oma lastele koduõpetajat. Eestimaalt pärit Christoph Adamist ei saanud üksnes koduõpetaja, vaid 1810. aastal ka tema teine abikaasa.

Ja mängu tuli Beethoven

Minnes ajas kümmekond aastat tagasi jõuame perioodi, mil Josephine'i ema tõi oma musikaalse kahekümneaastase tütre Viini. Põhjuseks soov saada tütrele klaveritunde juba kuulsust kogunud Beethovenilt. Nii sündis ja tihti kestsid tunnid kauem, kui plaanitud. Põhjust ei ole raske aimata: Beethoven armus oma õpilasse, kuid see armastus ei jõudnud abieluni, sest seisuslikud takistused olid liiga suured. Josephine abiellus endast kolm aastakümmet vanema krahviga, sünnitas lapsed ja jäi peagi leseks.

Suhted Beethoveniga tihenesid taas, sellest annavad tunnistust Beethoveni 13 säilinud armastuskirja. Ta alustab lootusrikkalt tööd ooperiga "Fidelio", milles ülistab abielulist armastust ja truudust. Kuid Brunswicki perekond suurendab survet suhte lõpetamiseks, mis lõpuks kannabki vilja. Josephine'i suhtlus Beethoveniga jääb järjest harvemaks.

Seejärel võtab leskkrahvinna ette tee Šveitsi, kuulsa kasvatusteadlase Pestalozzi juurde, et leida kahele kooliealisele pojale õpetaja. Nagu eelpool öeldud, kohtuski ta seal oma tulevase teise abikaasaga Eestimaalt. Kuigi järjest oli ilmale tulnud kaks tütart, ei kujunenud Josephine´i ja Christoph Adami abielu õnnelikuks. Suurimaks põhjuseks oli pere raske majanduslik seis. Napoleoni sõdade tagajärjel oli rahakurss langenud ja ebaõnnestunud kinnisvaratehing laostas parun Stackelbegi. Sellest olukorrast põhjustatud pidevad tülid said abielule saatuslikuks.

Stackelberg toetas Kreutzwaldi

1813. aasta kevadel sünnib Josephine'il aga veel üks tütar. Ta paneb talle nimeks Minona. Tagant ettepoole lugedes kõlab see nimi kui vihje tundmatule isale – anonim. Kuigi otsustav tõestus puudub, peavad paljud Beethoveni uurijad Minonat tema tütreks. Beethoveni  kirjutatud kirja „Surematule armastatule" ja Minona sünni vahele jääb üheksa kuud. Josephine'i uuesti alanud suhe Beethoveniga kestis saladuskatte all kuni 1817. aastani. Hoolimata tõsiasjust käitus Christoph Adam nii, nagu oleks ka Minona tema tütar. Tüdruk oli seitsmene, kui ta ema suri. Juba varasemalt oli Christoph Adam pöördunud tagasi Eestimaale, võttes endaga kaasa nende kolm ühist last.

 

Kõike, mida Christoph Adam oli Pestalozzi juures õppinud, soovis ta rakendada ka eestikeelse kooliõpetuse tarvis siin, oma kodumaal. Esmalt oli vaja hakata välja õpetama tulevaste koolmeistrite õpetajaid. Selleks lasi ta otsida andekaid eesti noormehi ja mõne neist võttis enda juurde pansionaati tasuta õppima. Üheks neist oli Friedrich Reinhold Kreutzwald. Parun Stackelberg püüdis anda intelligentsele Kreutzwaldile võimalikult head eesti keele õpetust.

Ise töötas parun sel ajal Tallinna Kubermangu gümnaasiumi (praegune Gustav Adolfi gümnaasium) direktori ametikohal. Tema ajal võeti gümnaasiumisse esimesed teadaolevad eestlased. Ta üritas mitu korda asutada ka eestikeelset õpetajate seminari, kuid oma eluajal see tal ei õnnestunud.

Kreutzwald sooritas hiljem koduõpetaja eksami ja töötas sel alal kuni ülikooli arstiteaduskonda astumiseni 1826. aastal. Ilma eelneva ja tasuta õpetuseta parun Stackelbergi juures oleks tema edasiõppimine ülikoolis ja hilisem kirjanduslikule tegevusele pühendumine olnud üpris võimatuna näiv unistus, kaasa arvatud meie rahvuseepose kirjutamine.

 

Võttes kahesaja aasta tagused sündmused kokku, võib öelda, et kolme inimese – Beethoveni, krahvinna Josephine Brunswicki ja parun Christoph von Stackelbergi õnnetul isiklikul elul (või hoopis vaatamata sellele) olid siiski õnnistusrikkad tagajärjed. Purunenud ja teostumata lootus armastusele oli aastaid Beethoveni viljaka loomingu liikuma panev jõud, millele võlgneme tema kaunimad teosed. Lagunenud abielu aga ajendas Christoph Adam von Stackelbergi tagasi Eestimaale pöörduma, kus tema pedagoogilise töö viljad on tuntavad veel tänaselgi päeval. Minona – tema elas Tallinnas ligi paarkümmend aastat ja temanimeline ooper esietendus Saksamaal selle aasta algul, autoriks eesti helilooja Jüri Reinvere.

 

Maris Viisileht, abivallavanem

Fotod: Vikipeedia