Surnud puud Rannamõisa maastikukaitsealal on üliolulised, pakkudes elupaika haruldastele liikidele ja tagades neile omase elupaiga ka pikemas perspektiivis. Seda tuleb looduskaitselisi ja külastuskorralduslikke töid tehes silmas pidada.

Rannamõisa maastikukaitseala, mis moodustati 30. mail 2000, jääb Harjumaal Harku vallas Tabasalu alevikku ning Meriküla ja Rannamõisa külla. Rannamõisa maastikukaitseala kuulub kogu ulatuses Natura 2000 võrgustikku Rannamõisa loodusalana. Kaitseala eesmärkideks on seatud Rannamõisa panga ja sellega piirneva ranna ning metsa poollooduslikud kooslused, elustiku mitmekesisus ning kaitsealuste liikide elupaigad. Maastikukaitseala pindala on 66,4 ha.

Haruldastele ja ohustatud liikidele soodne koht

Rannamõisa maastikukaitseala puistud on suures osas arvatud loodusdirektiivi elupaigatüübiks – vanad laialehised metsad. Selline mets on esmatähtis elupaigatüüp, kuid on loodusliku levikuala piires kadumisohus. Eestis kuuluvad vanade laialehiste metsade alla peamiselt salumetsad, kus valitsevad laialehised puuliigid, näiteks harilik tamm, harilik saar, harilik vaher, harilik pärn, harilik jalakas ja künnapuu.

Laialehiseid metsi iseloomustab ebaühtlane ja mitmekesine struktuur – puistus esineb tihedamaid metsaalasid ja ka häile ning rohkelt surnuid puid. Teisisõnu – metsas on nii erineva läbimõõdu ja lagunemisastmega lamatüvesid kui ka värskeid tüükaid, püsti seisvaid surnud puid, tormiheidet ja -murdu.

Vanad laialehised metsad pakuvad tänu oma mitmekesisusele elupaiku haruldastele ja ohustatud liikidele. Surnud puit pakub elupaika seentele ja putukatele, millest viimased on omakorda toiduks lindudele. Väärikad vanad puud pakuvad samuti elupaika või kasvukohta sammaldele, samblikele, putukatele ja lindudele. Salumetsas võib kohata või kuulda valgeselg-kirjurähni, hallrästast, tihaseid, putukatest aga mardikalisi, näiteks tamme-kirisikku, tooneseplast, ning liblikalisi, näiteks suur-võsaöölast, harilik röövöölast ja tamme-täpikvaksikut.

Rannamõisa maastikukaitsealal looduskaitselisi ja külastuskorralduslikke töid-tegemisi tehes peab alati arvestama kaitseala kaitse-eesmärkide ning väärtustega. Võimalusel tuleb matkaradade hooldusel, ohtlike puude eemaldamisel või niidualade taastamisel ja hooldamisel säilitada kõik vanad väärikad puud, põõsad, tüükad, lamatüved ja surnud seisvad puud. Nii on elu- ja toitumispaiku alal elavatel putukatel, seentel, sammaldel, samblikel ja lindudel. Liigirikkuse jaoks on väga oluline, et kaitsealalt ei eemaldataks ilma mõjuva põhjuseta erinevas olekus ja vanuses surnud puitu.

LEEVI KRUMM

RMK looduskaitseosakonna looduskaitsespetsialist