Võidupüha − Eesti võit Võnnu lahingus Landesveeri üle 1919. aastal. Eesti riiklusele väga oluline teetähis ja meile oluline püha, mida peetakse alates aastast 1934.

 

Väljavõte Eesti Vabariigi valitsuse otsusest samast aastast kõlab järgmiselt: "... eestlaste kõigi aegade võitude ja võitluste mälestuspäev, meenutamaks Lembitu päevil alanud lakkamatut võitlust eesti rahva olemasolu ja poliitilise vabaduse eest." Siiski jäi võidupüha tähistamine enne teist maailmasõda vaid maakondlikule tasandile, üleriigiliselt selle tähistamist ei korraldatud.

Võidutule süütamise idee on teadaolevalt pärit aastast 1927 Sakala malevast. Kui 1934. aastal võidupüha kui eestlaste kõigi aegade võitluste ja võitude mälestuspäeva tähistama hakati, siis samast aastast on pärit ka võidutule süütamise traditsioon. Võidutule laiali saatmine üle kogu Eesti sai alguse veidi hiljem, 1936. aastal, mil võidupüha tähistati palju suurejoonelisemalt ja kõigis suuremates keskustes. Ühes tulega saadeti siis esmakordselt teele ka riigivanema läkitus, mis kohtadel pidulikult ette loeti.

Korralduse võidupüha tähistamiseks üleriigiliselt andis president Lennart Meri 1993. aastal.  Tartus raekoja platsil peetud kõnes ütles ta järgmist: "Tegin kaitsejõudude juhatajale kindralmajor Aleksander Einselnile ülesandeks neid suviseid jaanipäevaeelseid paraade korraldada vaheldumisi kõigis Eesti linnades ning alustada seda demokraatliku Euroopa traditsiooni Tartust, Eesti nooruse linnast, kellele tänapäev võlgneb meie poliitiliste traditsioonide sünni."

2003. aastast alates sünnib võidutuli kahest eraldi leegist: muinas- ja mälestustulest. Kaie Ilves on sellest ilmekalt kirjutanud ühes oma artiklis: "Muinastule süütavad paraadi toimumiskohas noorkotkad 22. juuni õhtul iidse tulevibu abil. Mälestustuli saab alguse samal päeval Eesti sõjameeste mälestuskirikus Toris. Võidupühaeelsel ööl on mõlemad tuled hoiul mõnes paraadilinna pühakojas, kust tuuakse need 23. juuni hommikul välja tulede ühendamiseks. Pidulikul tseremoonial saab mõlemast tulest võidutuli, mida paraadil osalev vabariigi president jagab kaitseliidu malevate tuletoojaile, kes viivad tule laiali üle meie armsa isamaa."

 

Võidutule toomine Harku valda on samuti juba traditsiooniks kujunenud. Tavapäraselt toob tule valda vallavanem või volikogu esimees. Ilusaks traditsiooniks on seegi, et tule toomist saadab Kaitseliidu Harju maleva Harku Rannikukaitse Üksikkompanii esindaja.  Eelmisel aastal toimus pidulik tule vastuvõtt Harku alevikus, sel aastal Harkujärvel. Ilmselt ongi kõige pikemad traditsioonid võidutule vastuvõtuga just Harkujärve kogukonnal, kus üheks peakorraldajaks ja eestvedajaks on aastaid olnud Avo Üprus.

 

Seekord jõudis võidutuli meie valda Viimsi mõisa pargist, kus toimus Vabariigi Presidendi poolt saadetud tule üleandmine Harju maakonna omavalitsusjuhtidele. Tule tõi valda abivallavanem Vytautas Martinonis. Tuld oli tulnud Harkujärvele vastu võtma  lähem ja kaugem rahvas, memmedest-taatidest pisipõnnideni välja. Koos oldi kirikus ja meenutati Ristija Johannese sünnipäeva, mida jaanipäev ju tegelikult tähistab. Ühises rongkäigus suunduti lõkkeplatsile ja võidutulest süttis jaanituli. Jaaniõhtu muutsid veelgi meeleolukamaks Viktor ja Endla Kersman oma muusikaga. Kokkutulnutel muutusid näod naeruseks, kui abivallavanem Vytautas Martinonis meenutas esivanemate käske, mis muu hulgas keelasid tule ääres vanduda ja riielda ning tulle sodi visata.

 

 

Suvine pööripäev, võidupüha ja jaanipäev on sel aastal minevikuks saanud.  Ees on suvi – ootuste ja lootuste aeg. Suvised vabaõhukontserdid, avatud külade nädal,  muinastulede öö, Tabasalu Päev – need on vaid mõned märksõnad  koosolemise ja koostegemise võimalustest meie vallas. Loodan, et igaüks leiab endale midagi meelepärast, et seeläbi meie valla ühtekuuluvustunne veelgi tugevamaks saaks. 

 

Ulvi Põllu, konsultant

 

Fotod: Rene Mitt, Mallu Mariann Treimann

 

Vaata kogu galeriid