Siin esitatud juhtumised ei pruugi täielikult välja mõeldud olla, aga tegemist pole ka kuiva dokumentalistikaga. See Eduard Vilde kirja pandud talurahva rõhutud seisundit kirjeldav parafraas peaks allegooriliselt kirjeldama väikese Eesti käsipalli kurba saatust Euroopa suurte (käsipalli)riikide terrori all.  Aga nali naljaks.

 

Augustikuu teisel ja kolmandal nädalal osales Eesti alla 17-aastaste tüdrukute rahvuskoondis Gruusias Thbilisis toimunud Euroopa meistrivõistluste teise tugevusgrupi turniiril. Algselt 11 koondise osavõtuga kahealagrupiliseks plaanitud võistlus peeti lõpuks vaid kaheksa koondise osavõtul, kuivõrd Bosnia ja Hertsegoviina, Iisrael ja kõige viimasel minutil ka Kreeka loobusid turniiril osalemast. Pandeemia, teadagi.

 

Koondise 16-st üles antud mängijast olid sel retkel koguni kuus HC Tabasalu kasvandikud: Gertu Jõhvikas, Elle-Liis Liiva, Hannah Mänd, Laura Kärner, Johanna Kalgan ning Simona Koppel. Siinkirjutaja tolgendas erialainimestega (mängijate, treenerite ja füsioterapeudiga) kaasa kui delegatsiooni juht. Väga uhke ametinimetus asjaajajale.

 

4. august

Sõit algab. Koondis on teinud Lätti, kustkaudu lennureis stardib, sisenemiseks kohustuslikud ninauuristustestid juba varem, ärasõidupäeval tehakse ka esimeseks võistlusmänguks tarvilik PCR. Buss Riiga, Elizabetas ja Brivibas iela, Vanšu sild, Kehra linna suurune DEPO pood ja sveiki lidosta ("Tere, lennujaam!" − toim.)! Lennuk stardib veidi enne südaööd ja …

 

5. august

… ühest ajavööndist risti üle sõites olemegi enne kella nelja Thbilisis. Napilt enne koitu on õues 24 soojakraadi. Paaritunnise tudu järel algab rutiin, mille kohta Karl Ristikivi oma päevikus nii tihti lakooniliselt "Sama" kirjutab. Hommikusöök. Lõunasöök. Treening. Õhtusöök.

 

Käin peatreeneriga tehnilisel koosolekul, mille eredamaks hetkeks on Fääride ja Hollandi delegatsiooni akuutne mure võistkondade hotellis teenindava personali hooletu ümberkäimine koroonatõrjemeetmetega. Tüdrukute jaoks on päeva tipphetkeks sõit mänguhalli ja mänguhall ise. Tehnilisel koosolekul räägitu kohaselt kipubki bussisõit Thbilisis jääma tüdrukute jaoks kõige lähemaks kokkupuuteks selle lõunamaise pealinnaga, sest reeglid sunnivad elama peaaegu et "mullis".

 

6. august

Reede. Mängupäev. Hommikul trenn. Õhtusel mängul jookseb Itaalia meist üle, nii et tüdrukud ei saa vahepeal aru, kus on taevas, kus on maa … Oleme saanud maitsta võistluste taset.

 

7. august

Hommikusöök – buss, trenni ja tagasi – lõunasöök – õhtusöök. Treener Kaupo sünnipäev, õhtusöögi lõpetab üksmeelseks üllatuseks nime ja aastanumbriga tort.

 

8. august

Viidates Ristikivile: "Sama." Johanna sünnipäev, õhtusöögi lõpetab mõnevõrra väiksemaks üllatuseks tort.

 

9. august

Pärastlõunal mäng kivikõva Serbia vastu, hommikune trenn asendub koosoleku ja analüüsiga. Püüame paremini, eks?! Serbia tuleb ja jookseb veel kiiremini kui Itaalia.  Kokkuvõttes on näod pikad nii treeneritel kui ka tüdrukutel. Gertu sünnipäev, õhtusöögi lõpetab … tort. Veidike lohutust.

 

10. august

Võiks olla jälle "sama", aga trennist tulekuks käsutan kogu delegatsioonile eraldusmärkideta tsiviilriided selga, sest olen meie bussijuhiga kokku leppinud režiimirikkumise … Sohver pusib suure bussiga läbi kitsukeste tänavate Gruusia ortodoksse peakiriku juurde, tiirutab meiega kesklinnas ja poetab siis köisraudtee otsa lähedale. Sõit "kanatkaga" Narikala kindlusse, turnimine müürinukkidel ja allasõidu järel kiire tiir vanalinnas, Meidanil. No kuidagimoodi peab saama langema hakkava moraali tõusuteele!

 

11. august

Trennipäev, mida ilmestab mängijatepoolne režiimirikkumine toidu/söömisega seoses. Treenerite tiim on pettunud, toimuvad pedagoogilised koosolekud ja ära jääb selleks õhtuks planeeritud poolsalajane poekülastus. Täitsa nagu karistus kohe. Tüdrukud kurdavad vähem ametlikul koosolekul mulle, et hotellitoit on väga üksluine ja maitsetu (tõepoolest, nii on) ja et enne mängu jääb puudu osale harjumuseks saanud "suhkrulaksust". Luban mõlema asjus miskit ette võtta või vähemasti üritada.

 

12. august

Mäng Fääri saartega. Tillukesed Põhja-Atlandi saared, rahvast napilt Pärnu linna jagu, aga kahe esimese mängu järel juhivad alagruppi. Meie tüdrukud saavad mängule minnes igaüks ühe üle maailma tuntud karastusjoogi ja šoksi ning ennäe, sellest paistab abi tõusvat! Fääride vastu esitatakse väga südi partii, millist kahe esimese tahtejõuetu mängu järel juba raske lootagi oli! Favoriit võtab oma ja viimase veerandtunniga läheb seis tablool lubamatult koledaks, kuid esimene korralik mäng on tehtud. Veel päev varem tervisega kimpus olnud Elle-Liis teenib äramärkimise kui player of the match.

 

13. august

Alagrupimängud on läbi, kohamängudes ülioluline kohtumine Luksemburgi vastu. Koola ja šoksi kombo töötab laitmatult, tüdrukud töötavad laitmatult, Luksemburg pannakse paika ja koondis platseerub 5.−6. koha mängule! Õhtune Beata sünnipäevatort maitseb õige hea!

 

14. august

Trennipäev, puhkus ja partisanide kombel läbi viidud poeretked. Meened ja maiused said õnneks ostetud.

 

15. august

Turniiri viimases mängus tuleb uuesti vastu Itaalia. Lootused on ettevaatlikult kõrgemal, kuid neil pole määratud täituda – kas on meie tüdrukute mõtted juba kojusõidul või mis iganes see ka pole, kuid tehakse kogu turniiri kõige mannetum mäng.

 

16. august

Alanud päeva esimese tunni sees lahkume hotellist, sõidame lennujaama. Madloba, Sakartvelo! Riiga jõuame koos tõusva päikese esimeste kiirtega ja Tallinna (pärast küllaltki närvesöövat ümberistumist) veel täitsa varahommikul. Jahe on, aga kodune!

 

Kõik tüdrukud said lisaks lõunamaa kuumuse nuusutamisele aimu ka käsipalli tasemest Euroopas, ja loodetavasti indu edasisteks treeninguteks ning kahtlemata kuhjaga kogemusi.

 

MIHKEL JÜRISSON, delegatsiooni juht

 

Fotod: erakogu

 

 

Lennukiselfi. Juhuu, siit me tuleme!

 

Kommentaar

 

 

„Käsipall nõuab vägevat meeskonnatööd, et läbi lüüa, üksi ei tee seal midagi," ütleb seitse aastat mänginud Gertu Jõhvikas (17). Enne reisile minekut oli ta õhinas ega osanud õigupoolest ette kujutada, missugused tingimused seal võistlemiseks on. Kohale jõudes selgus, et kõik on sootuks teistmoodi kui kodus. „Üldiselt olid trennid nagu ikka, aga keskkond oli nii võõras. Tohutu suur käsipallihall, hiiglaslikud ekraanid ja tribüünid... Tundsin end seal nii väikesena. Eesti on nii pisike ja tase on madal, eriti neidudel, poistega tegeletakse rohkem." Ka mängustiil on Gertu sõnul hoopis teine: „Kohe karistavad ära, kui teed vea. Sellega ei osanud arvestada. Pinge oli mängudel suur, sest esindasime ju Eestit." Ometi on noor andekas käsipallur õnnelik, et Gruusias võistlemas käidi. „Käik andis palju juurde, nüüd teame, mis tase teistel riikidel on, ja see annab motivatsiooni edasi püüelda ning aina paremaks saada."

 

Foto: Sandra Lass