31. märts oli viimane tööpäev Harku valla elanikul, Eesti Triatloni peasekretäril Tiina Pallasel. Alaliit tänas ja tunnustas teda pühendumusega tehtud töö eest aumärgiga, mida on varem antud vaid kolmele inimesele – René Meimerile, Uno Loopile ja Jüri Käenile.

 

Kuidas sa jõudsid Eesti Triatloni peasekretäriks?

Rajasime 1997. aastal minu vanima poja Roberti 10. sünnipäeval Tabasalu Triatloniklubi. Esimesed kuus liiget olid kõik tema sõbrad. Klubil hakkas hästi minema ja kui olime kaks aastat toimetanud, tuli toonane Eesti Triatloni president Urmo Raiend minu juurde palvega, et ma talle appi läheksin. Urmo on nii positiivse energiaga ja seepärast läksingi.

Kuni 2009. aastani toimetasin peasekretäri ametis vabatahtlikult oma põhitöö kõrvalt. Olen lõpetanud cum laude maakorraldaja erialal ja töötasin Eesti Kaardikeskuses aerofotogeodeedina. Mulle meeldis see amet samuti väga. Kui Eesti Triatlonis kasvas töökoormus väga suureks, tuli luua palgaline töökoht. Ettepanek tehti mulle. Võtsin selle rõõmuga vastu ja nii sai minu hobist ühtlasi minu töö.

 

Mis on aastatega muutunud?

Algul tundsid kõik üksteist nägupidi, aga nüüd on inimesi tulnud selle ala juurde väga palju. Kui algul sai rääkida 50 inimesest, siis nüüd juba tuhandest. Peasekretärina on sul väga palju valdkondi, millega pead tegelema. Algusaastatel ei olnud antidopingu ja spordieetika teemasid nii palju kui praegu, samuti noortega seotud probleeme. Saavutussportlaste tulemused on käinud lainetena, kuid oleme saanud palju oma triatleetidele ka maailma areenil kaasa elada.

 

Millised olid sinu suuremad rõõmud peasekretäri töös?

Sportlaste edu. Ei ole suuremat õnne ja rõõmu, kui kellelgi läheb hästi. Näiteks eelmisel aastal pakkust suurt rõõmu Eesti noorte koondise läbi aegade kõrgeim tulemus ehk 12. koht EM-ilt. Mulle on meeldinud käia sportlastel lennujaamas ja sadamas vastas, kui nad on mõne särava tulemuse saavutanud. Samas on pakkunud palju rõõmu, kui olen saanud võistluse lõpus asjad kokku pakkida ja sügavalt hingata, et kõik on läinud hästi. Hea eeltöö tagab, et kõigil oleks turvaline ja ohutu võistlustest osa võtta.

 

Aga suuremad mured?

Meil on tohutu alarahastus. Kõik treenerid, kohtunikud, kutsekomisjonid jt teevad tööd vabatahtlikkuse alusel. Meil on arenev alaliit, noorte juurdekasv on märkimisväärne ja siiani oleme saanud null toetusraha. Õnneks tänu headele tulemustele noorte EM-il saime raha juurde, aga seda ei olnud palju. Pigem on kõik klubide kanda. Isegi välisvõistlustel osalemise peavad meie tipud ise kinni maksma. Mul on mure, et ühel hetkel võivad head inimesed ära väsida.

 

Kuhu sind tee edasi viib?

Ma olen hariduse, liikumise ja tervisedendamise usku. Püüan olla iga päev aktiivne ja käituda nii, et olen iseendaga rahul. Lisaks pakub mulle meeletult palju huvi Hiina massaaž. Panin ennast sellele koolitusele juba kirja.

 

Tekst ja foto: Eesti Triatlon