Südasuvel avas Harry Gustavsoni Nukuteater Murastes Muru teel tillukese Murueide ja -taadi Teatritare, kus anti koostöös Muraste kogukonnakeskusega etendusi ümbruskonna lastele. Suve viimane etendus on pühapäeval, 14. septembril, vanavanemate päeval Muraste koolis.

 

Murueide ja -taadi Teatritare on uhiuus, alles sel suvel uksed avanud, aga Murastes Muru tänaval tegutsevad Harry ja Lully Gustavson juba 1984. aastast – sellest ajast saati, kui said suvilakooperatiivi krundi ja hakkasid suvemaja ehitama. Nii palju kui on olnud paari Muraste suvesid, on olnud ka soov Muru tänaval teatrit teha. "Tahtsime siia teatrit teha ammugi. Juba siis, kui see maja siin kerkima hakkas, ja me saime sinna sisse kolida, siis mõtlesime ikka, et saaks selle teatri," meenutab Lully, kelle sõnul on nende teater siin Muru tänava järgi nime saanud.

 

Lully sõnab, et pere võimalused tol ajal olid üsna kasinad, oli kolm väikest last, aga autot polnud, kuid pealehakkamist jagus ja abilisi oli. 90 protsenti majast on Harry enda kätetöö. "Mis viga oli ehitada, oli ju Arvo Veski raamat "Suvemajade ehitus". Võta raamat lahti ja vaata. Sarikadki on mu enda tehtud, aga korstnat ei ladunud," ütleb Harry. Ehitamine võttis üksjagu aega, kuid teatritegemise soov ei lasknud maja valmimist oodata ja nii alustati etendustega naabri saunas. "Naaber laenas meile oma sauna ja seal me etendusi tegime. Sellest on nüüd juba paarkümmend aastat. Ümbruskonnas on inimesi, kes vahel seda aega meelde tuletavad: mäletame, kui meie väikesed olime, käisime teie juures teatrit vaatamas," sõnab Harry.

 

Murueide ja -taadi Teatritare

 

Teatrimaja ehitus algas viis-kuus aastat tagasi ja suvel sai see valmis, kuigi üht-teist on ikka vaja veel sättida. "Suvemaja üleval lakapeal kohvrites on kõik meie lavastuste dekoratsioonid ja nukud. Need peaks nüüd siia teatrimajja riiulitesse kolima," sõnab Harry.

 

Kuna Harry Gustavsoni Nukuteater on ringreisiteater, siis on paratamatu, et kõik lavadekoratsioonid ja nukud tuleb kaasa pakkida. Harry sõnul on selleks kõige paremad papist reisikohvrid, mis on kerged ja mahutavad palju, aga kõik, mis liigub, see kulub ja nii vajab teater aeg-ajalt uusi kohvreid. Head inimesed on neid teatrile ka andnud, teiste hulgas kasutab teater näiteks olümpiapronksi Allar Levandi kunagist reisikohvrit, mida sportlane on natuke "kaunistanud".

 

Harry Gustavsoni Nukuteatri mängukavas on kümme etendust. Neist üks täiskasvanutele, mida mängitakse nukkude ja sirmita. Ülejäänud etendused on lastele, peamiselt 3–7-aastastele, mõeldud on ka erivajadustega lastele. Mõeldud on ka muukeelsete laste peale. Kahte lugu mängitakse lauateatrina.

 

Harry sõnul võtavad lapsed sirminukuteatri väga hästi vastu. "Võib öelda, et lastel on isegi nälg nukuteatri järele. Kolmeaastased vaatavad, seitsmesed, ka kaheksa-aastased vaatavad, Muinasjutte armastavad ju kõik lapsed. Kõik ei pea laval olema sellist sorti tegelased nagu Käsna-Kalle ja Ämblikmees. Ma pole nõus ka sellega, et on vaid üks õige nukuteater. Nukuteatril on eri vormid ja need eksisteerivad kõrvuti – marionetid, veenukuteater, akrobaatikad jne. See on üle maailma nii, kord on esil rohkem üks, kord teine vorm. Praegu on sirmiteatrit vähem, aga küllap see tuleb ringiga tagasi," arutleb Harry. Staažika nukunäitleja sõnul pole nukkudega näitlemine vaid nuku liigutamine – oluline on, et nukk ka ellu ärkaks. "Kergem on võtta nukk kätte ja tulla vaataja ette ja ise midagi teha. Esimene nukuteatrialase eriharidusega pikaaegne Nukuteatri lavastaja ja teatrijuht Rein Agur oli selles suhtes tõeline uuendaja ja meister. Olen õppinud seda, et näitleja võib nukuga laval publiku ette tulla siis, kui nukul on oma lugu jutustada. Ja näitlejal on oma lugu jutustada. Ja siis need lood põimuvad."

 

Lully kiidab Muru tänava väikest teatrimaja taevani. "Mulle meeldib, et see on väike, oleme publikuga nii lähestikku, etendused siin on nagu perekondlik üritus. Lapsed ja vanemad julgevad meiega rääkida ja pärast etendust tulevad lapsed meid kallistama. Laste rõõm on ka meie rõõm," on Lully õnnelik. Ta lisab, et sageli tahavad lapsed pärast etendust tulla sirmi taha, et nukke lähemalt näha, neid puudutada, ise neid liigutada. "Suur rõõm on näha nende huvi ja armastust nukkude ning nukuteatri vastu."

 

Teater ja nukud on jäänud

 

Harry Gustavson töötas Nukuteatris 37 aastat eri ametipostidel, sealhulgas kakskümmend aastat nukunäitlejana. Üheks oma olulisemaks rolliks peab ta Tähepoissi Oscar Wilde'i näidendist. "Nägin sellega küllaltki vaeva, aga õppisin palju. Nukuga mängimisel oli mulle kõige suuremaks eeskujuks Väino Luup, kes oli sündinud nukunäitleja, kuigi ta tuli teatrisse algul hoopiski tehniliseks töötajaks," räägib Harry.

 

Lully hõikab vahele: "Nuku iga liigutus on sul kohe õige."

 

Harry ütleb, et nukk ei pea imet tegema. "Aga et nukk elaks, pead oma keha ära unustama ja kõik mõtted ja tunded suunama oma käe kaudu nukku," selgitab Harry. Ta ütleb, et pole suure lava näitleja. "Mu keha ei tulnud niimoodi järele nagu näitlejal vaja, aga käsi tuli. Nii et saatus viis õigesse kohta," sõnab ta. Harry on olnud ka õpetaja, aga nukuarmastus on hinges ja südames.

 

Vanemad ja vanavanemad

 

Harry ja Lully on vanemad ja vanavanemad. Neil on kolm last. Viis lapselast. "Meie staatus on nüüd ühe astme võrra muutunud. Just käisime katsikul. Meil on nüüd ka lapselapselaps ja teine sünnib oktoobri lõpus," täpsustab Harry.

"Oli perekondlik pidu. Mina tegin luuletuse "Lapse sünd on tõeline ime" ja lugesin selle seal ette. Ma olen peaaegu kõigile pereliikmetele teinud luuletused. Kui on tähtpäevad, siis kannan ette," sõnab Lully.

 

On kindel tava, et Gustavsonide pere saab jõulude ajal alati kokku. "Meie ja lapsed ja lapselapsed. Harry on jõuluvana. Me teeme teatrit, kõik loevad salme, laulavad, tantsivad. Tingimata on kingitused. Vahel mõtlesime, et enam ei teeks, aga jõulude eel hakkavad lapsed uurima, millal me kokku saame ja millal me selle jõulupeo ära teeme," räägib Lully.

 

Teine tähtis sündmus, mis kogu pere kokku toob, on Harry ja Lully pulma-aastapäev. "Siis oleme katsunud kokku saada. Aga nüüd läheb järjest raskemaks. Neid harusid, kellega tuleb arvestada sobiva päeva leidmisel, on juba nii palju," nendib Harry.

 

Harry sõnab, et kui lapsed väikesed olid, siis kõige rohkem aega nendega tegeleda oli suviti, kui õnnestus puhata teatriühingu või ETKVL-i puhkekodus. Koos lastega peeti spordivõistlusi ja koos teiste teatriinimeste lastega tegid lapsed oma teatrit. Ta ütleb, et lastega oleks võinud veel rohkem tegelda ja paneb seda noorematele põlvkondadele südamele. "Lastele tuleb aega pühendada," kinnitab ta.

 

Tasub teada

 

Pühapäeval, 14. septembril kell 16–17 etendus vanavanemate päevaks "Jänes Julgepüks".

Muraste koolis Lee tee 9.

 

Harry Gustavsoni Nukuteatri lavastused:

Sirmiteatri etendused "Lugu Katist, Rikist ja Nurrist", "Lugu ilusatest sulgedest", "Jõuluvana kingikott" (ja selle n-ö ajatu variant pealkirjaga "Lugu Pikk-kõrvast, Otist ja Kriimsilmast"), "Nõiamoori jõuluvemp", "Jänes Julgepüks", "Põrsakesed Niff, Nuff ja Naff" ning lauateatri etendus "Vaeslaps ja talutütar". Seni viimane lavastus, interaktiivne lauateatri etendus-teatrimäng "Väike konnatüdruk tahab tantsida" esietendus 16. mail 2025.

Täiskasvanutele "Me läheme puhkama".

 

Harry Gustavsoni Nukuteater tegutseb 1984. aastast. Lavastuste muusika autor ja esitaja on Helika Gustavson-Rätsep. Näidendid ja nukud lavastuste jaoks on Lully Gustavsoni tehtud.

Rohkem infot https://harrygustavson.eu