HARKU VALD 30: Rubriik tutvustab Harku valla kujunemisaastate tähtsamaid sündmusi

Seekordses ajaloovaates on kasutatud materjale Terje Urbaniku kogumikust "Killukesi Harku valla ajaloost".

Kuigi Harku vald tegutses arvatavasti juba samal aastal, kui vallareform välja kuulutati (1866), ja esimene kirjalik dokument pärast seda pärineb Magasiraamatu näol 1868. aastast, on esimesed vallavalitsuse tegevust kirjeldavad ürikud säilinud arhiivimaterjalina aastast 1879. Nendeks on Harku-Hüüru ühendatud vallavalitsuse protokollid.

Esimene sissekanne on tehtud sama aasta 15. märtsil ja kannab pealkirja "Harko ja Hüero walla täis Kogukonna volinikude Kogu ja kogukonna jäude nõuheitmise ja walitsuse protokoll". Vallatalitaja (vallavanema) käsu peale olid sel päeval kokku tulnud järgmised volimehed: Karel Andermann, Hindrek Tikkermann, Karel Pent, Karel Wahar, Christjan Klaaser, Otto Prunsfeldt, Otto Ello ja Kustas Kruusmann.

Protokollis on kirja pandud, et valla 1879. aasta esimese poolaasta pearaha vallamaksudega kokku on 723 rubla ja 38 kopikat. Pearahamaksjaid oli tol aastal vallas 391 ja nendeks olid 16−60-aastased mehed. Protokollile on allkirja andnud (kolm risti) ülalnimetatud volimehed, lisaks veel vallatalitaja Jüri Kask ja tema abimehed Mihkel Meriküll ning Karel Ollen. Tolleaegset pearaha võib tänapäeval võrrelda üksikisiku tulumaksuga, mis osaliselt laekub kohaliku omavalitsuse eelarvesse. Kuigi vahepealsetel aastatel pearahamaksjate arv vähenes, siis 1890. aastaks oli see tõusnud üle 400.

Valla kogu elanike arv oli mitu korda suurem. Näiteks 1885. aastal elas Harku-Hüüru vallas kokku 1375 inimest, neist 663 meest ja 712 naist. Nendest omakorda oli 82 päriskohaomanikku, 34 rendikohaomanikku, 56 vabadikku, 81 maatameest, 27 mõisasulast ja 60 peremeeste sulast.

Samast aastast on ka teada, et teistes valdades elas 181 vallaliiget ja Harku-Hüüru vallas oli võõrastest valdadest 104 inimest.

Palka maksti viljas

Valla ametimehed said töö tegemise eest ka tasu, mis näiteks 1882. aastal maksti välja vilja kaudu. Peremeeste ja volimeeste nõukogu otsuse alusel maksti vallatalitajale töötasuks 3 tsetwerti rukist ja tema abimehed said kokku sama palju rukist. Koolmeister, kes ühtlasi oli ka vallakirjutaja, sai oma põhitöö eest 3 tsetwerti ja kirjutaja ametikoha eest 2 tsetwerti rukist.

Valla kohtumehed said palka pearahamaksudest, peakohtumees 26 rubla ja 50 kopikat ning kaks kaaskohtunikku kokku sama palju. Peakohtumehe ametikohal töötasid aastatel 1880−1890 kolm meest: Jüri Saalfeldt, Juhan Humberg ja Karel Annus. Mõnest kohtumehest sai hiljem ka vallavanem.

Pärast nelja valla ühinemist 1891. aastal, mille ühiseks nimeks sai Harku vald, oli valla meeshingede arv 2103. See kujunes järgmiselt – Harku-Hüüru kogukonnas oli 715, Wääna-Wittis 725, Ranna-Murastes 418 ja Haberstis 245 meeshinge. Ühendatud valla volimeeste täiskogusse kuulus 342 hääleõiguslikku liiget.

Valdade ühinemine soodustas ka kohaomanike arvu jõudsat kasvu. 1891. aastal oli Harku vallas 207 kohaomanikku, 1895. aastal juba 294. Seejuures suurim juurdekasv toimus Vääna kogukonnas, kus mõne aastaga kohapidajate arv kahekordistus ehk tõusis 38-lt 80-le. Rentnike arv vähenes selle aja jooksul üle valla ligi poole võrra ehk 92-lt 48-le.

19. sajandil pidasid Harku vallas vallavanema ametit järgmised taluperemehed: 1879−1880 Jüri Kask, 1881−1887 Hindrek Paramell, 1887−1890 Jüri Saalfeldt, 1890−1893 Christo Kritt, 1894−1897 Jüri Leopas ning 1897−1899 Mart Teimann.

 

MARIS VIISILEHT, abivallavanem