5. oktoobril tähistati õpetajate päeva, mis tänavu tuli teisel moel, sest traditsioonilise haridustöötajate vastuvõtu pidime ära jätma.

 

Kuigi silmast silma kohtumine jäi ära, ei takistanud viiruseoht viimast torte kõikidesse lasteaedadesse ja koolidesse ning kaasa panna 27 tänukirja meie tublidele haridustöötajatele, kes eelmisel õppeaastal tõstsid kvalifikatsiooni või paistsid oma tööga silma nii maakondlikul kui ka vabariiklikul tasandil. Vallavanem Erik Sandla õnnesoovid ja tänusõnad jõudsid sedapuhku kohale video teel.

 

See aasta ei ole olnud kergete killast. Koroonaviirusest tingitud distantsõpe nõudis koolidelt ja lasteaedadelt kiiret ümber kohanemist, pakkus palju väljakutseid ja tõi kaasa ootamatusi, ent tahaks loota, et lõi ühtlasi ka võimalusi õppida ja astuda välja rutiinist ning õhutas katsetama uuenduslikke õpimeetodeid.

 

Ootamatusi kandus kaasa ka sügisesse, kui olime otsuse ees, kas tähistada õpetajate päeva nii, nagu oleme seda seni teinud. Õpetajad on meie suurim vara ja et neid hoida, tuli langetada raske otsus pidada tähtpäeva võimalikult turvaliselt.

 

Tänan siiralt meie õpetajaid pühendumuse ja suure töö eest laste õpetamisel ning hariduselu edendamisel. Tänukirja enese täiendamise ja kvalifikatsiooni tõstmise eest 2019/20. õppeaastal said Ene Päll, Helena Kõivsaar, Hanna-Liisa Schönberg, Merili Ain, Margit Golovkin, Milvi Kütt, Mari Saaron, Martin Öövel, Joanna-Maria Laos, Janika Ojamäe, Rita Kangur, Joanna Kaarmaa, Katre Paulman-Seppi, Larissa Fedtšenko, Sigrid Tilk, Karmen Riik-Romanenkov, Geily Püümann, Anna-Liisa Johanson ja Teisi Teresk. Tänukirja väljapaistvate töötulemuste eest hariduselu edendamisel maakondlikul ja vabariiklikul tasandil 2019/20. õppeaastal said Anna Sõõrd, Anu Üleoja, Liina Teesalu, Leena Lumi, Svea Sokka, Küllike Pajula, Kersti Veskus ja Merike Niibek. Aitäh teile!

 

Toon siinkohal ära vallavanem Erik Sandla videopöördumisel lausutud sõnad: "Ees ootab kiiresti muutuv ja põnev õppeaasta, mis nõuab kiiret kohanemist, õppimist ja palju koostööd. Soovin, et ka teie, head haridustöötajad, leiaksite sel pingelisel ajal oma tihedates tööpäevades ja pärast tööpäevi aega puhkamiseks. Vaid see taastab jõu. Te olete seda väärt!"

 

Reelika Lõhmus, haridusspetsialist

 

 

Foto: Lisette Olli (6 a) Harku lasteaiast.

 

 

Reelika Lõhmus, haridusspetsialist: 

Minu lemmikõpetaja on minu ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ning klassijuhataja gümnaasiumist − Indrek Jalas. Miks just tema? Ta oli oma eriala fänn, aga sealjuures suutis ta minu jaoks tol ajal väga igavad ained huumori kaudu huvitavaks muuta. Klassijuhatajana võttis ta meid kui võrdseid, suunates meid oma tegude eest vastutama. Samas muretses ta meie vägitegude pärast päris palju ja pidas ka hunnikutes loenguid põhjuseta puudumiste pärast. Teatud ajaperioodil tegi ta pea igal hommikul äratuskõne klassikaaslasele, kes juhtus pidevalt sisse magama. Tal olid olemas kõik õpetajale olulised omadused: teadmised, huumor ja hoolivus ning seda täpselt õigetes kogustes.

 

Triin Kand, kommunikatsioonispetsialist:

Meenutan heldimusega kooliaega Kuressaare gümnaasiumis ja oma lemmikut, eesti keele ja kirjanduse õpetajat Marit Tarkinit. Meenub, kuidas noore ajakirjanikuhakatisena end kooli tegijamate teatriässadega reisile kaasa organiseerisin. Teekond viis Tartusse, kus toimus üleriigiline kooliteatrite festival. Aktiivse õpilasena, kel alati sada muud asja käsil, kippus hiljem nappima aega päris koolitükkide jaoks. Pärast reisi oli "Meistri ja Margarita" raamatutöö. Kurbade silmadega küsisin õpetajalt väheke ajapikendust, mille peale ta nalja viskas, et kui südaööl ta akna alt luuaga mööda lendan, olen raamatutööst vabastatud. Sellest ideest võtsime koos klassiõega tuld ja meisterdasime luua. Et väheke vinti peale keerata, sai sellest vits-võlukepike: ühes otsas luud, teises võlukepike. Kas sellega ka akna tagant läbi lennata õnnestus, vaikib ajalugu. Igatahes võttis vits-võlukepike õppevahendina koha sisse õpetaja klassis – kellele vitsa, kellele võlukepikest.

 

Ulvi Põllu, konsultant:

Õppimisele mõeldes kangastub neli pilti inglise keele õpetajast Tiina Metsmaast, kellega koos käisin kooliteed keskkooli lõpuni.

 

Esimene pilt. On vahetund. 20 meie klassi õpilast lõõgastuvad, neist kümme, sealhulgas mina, on süvenenud õppematerjali, sest kohe on inglise keel. Tavaliselt seisame kõik tunni alguses püsti ja õpetaja küsib väljendeid. Kui vastad õigesti, võid istuda. Kui ei tea, jääd seisma. Kui teist korda eksid, saad hindeks ühe. Õpetaja on nõudlik ja oi kui range …

 

Teine pilt. Ühel päeval kutsub õpetaja meid külla. Uksel seisab sootuks teine inimene – rõõmus ja hoolitsev. Hetkeks kohmetume, kuid tema külalislahkus ja siiras heameel paneb meid kiiresti koduselt tundma. Julgeme talle rääkida oma muredest ja rõõmudest.

 

Kolmas pilt. Õpetaja räägib elavalt Walesi ja Šotimaa looduse ilust. Üksikasjalikult kirjeldab ta Londoni vaatamisväärsusi. Meile tundub, et kuuleme Big Beni kellalööke ja näeme auvahtkonda Buckinghami palee ees. Tema kirjeldused on nii elavad, et hiljem näen seda kõike isegi unes. Hakkasime mõistma, miks me keelt õpime.

 

Neljas pilt: olen ülikooli esimesel kursusel inglise keele seminaris. Igavlen, sest midagi uut ei räägita. Õpetaja antud põhi on lihtsalt nii tugev.

 

Erik Sandla, vallavanem:

Õppisin Hugo Treffneri nimelises gümnaasiumis (end. Tartu I keskkool) matemaatika ja füüsika eriklassis. Meil oli väga huvitav füüsikaõpetaja – Madis Reiman. Ta tuli otse ülikoolist. Olime jahmunud, et mis-mis, õpetaja polegi näpuga viibutamas ega loengut pidamas, vaid hiilgab omapärase ja värske suhtumisega ainesse ning meisse. Madis leidis tee meie südamesse, sest ta oli meiega ühel tasandil, rääkisime ilmast ja asjadest ning kuigi otseselt ta midagi selle kaudu ei õpetanud, suutis ta teha ometi nii, et me kuulasime teda. Osavalt põimis ta igapäevastesse teemadesse füüsikat ja meie klassil hakkas paremini minema, huvi aine vastu kasvas. Samas hoidis ta ka distantsi ja oli autoriteetne. Saame tänase päevani kokku, ta on alati kokkutulekutel ja tema sünnipäevadel on meie klass alati kohal.

 

Kristi Villand, haridus- ja kultuuriosakonna juhataja:

Meenutades kooliaega praeguses Mustamäe gümnaasiumis (end. Tallinna 44. keskkool), tuleb eredalt meelde mu gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Merle Raidma. Tema on ka üks põhjustest, miks ma valisin enda erialaks eesti filoloogia ja miks minust sai eesti keele ning kirjanduse õpetaja.

 

Mind vaimustas viis, kuidas ta õpetas lugema, nägema, analüüsima ning tõlgendama kirjandusteoseid ja kuidas leidma paralleele loetu ning nn päris elu vahel. See oli minu jaoks midagi täiesti uut! Kuna noored üldiselt ei vaimustu ilukirjanduse lugemisest, seadsin endale eesmärgiks õppida ka õpetajaks, sest tahtsin samuti, et õpilased ei näeks loetut vaid muutumatu tekstina, vaid et peale hea keeletunnetuse õpiksid nad sellest leidma palju eri tasandeid.