Harku vallavalitsus kehtestas oma 30. mai 2023 määrusega nr 6 „Üldhooldusteenust vahetult osutavate töötajate kulude tasumise piirmäära kehtestamine" väljaspool isiku kodu ööpäevaringse üldhooldusteenuse osutamisel vahetult teenust osutavate hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulude tasumise piirmääraks 700 eurot ühe teenuse saaja kohta kuus. Määrus jõustub 1. juulil.

 

Piirmäära kehtestamisel võttis omavalitsus aluseks koostööpartnerite või haldusterritooriumil või koostööpiirkondades tegutsevate ööpäevaringse üldhooldusteenuse pakkujate hinnataseme. Kehtestatud kulude tasumise piirmäär ei pea katma kvalifitseeritud hooldustöötajate kulusid iga teenuseosutaja juures, vaid oluline on see, et kehtestatud piirmäär peab kindlustama inimesele teenuse tegeliku kättesaadavuse selliselt, et tal on võimalus valida vähemalt mõne teenuseosutaja vahel, kelle puhul katab omavalitsuse piirmäär hooldustöötajate kulud täies ulatuses (inimene ei pea kvalifitseeritud hooldustöötajate kulude katmiseks juurde maksma).

 

Samuti lähtuti piirmäära kehtestamisel sellest, et teenust vajav inimene ei saa jääda abita ega ebamõistlikult kaua sobiva hinnaga teenuskoha ootele.

 

Kui inimene soovib minna teenuseosutaja juurde, kelle hooldustöötajatega seotud kulude osa kehtestatud piirmäär ei kata, tasub teenuse saaja ka need kulud ise või abistavad teda seadusjärgsed ülalpidajad samamoodi senise praktikaga.

 

Mis muutub 1. juulist üldhooldusteenuse rahastamisel?

Peamine muutus seisneb selles, et omavalitsus osaleb 1. juulist nende inimeste teenuse rahastamisel, kellel on ööpäevaringse üldhooldusteenuse vajadus.

 

Üldhooldusteenuse korraldamine jääb nii nagu varem: omavalitsuse sotsiaaltöötaja peab hindama inimese abivajadust ja õigustatust teenust saada ja tagama, et teenus oleks inimesele kättesaadav ja osalema teenuse rahastamises.

 

Oluline on teada, et rahastamise eelduseks ei ole inimese soov, vaid omavalitsus peab inimese taotluse alusel välja selgitama, kas ta vajab ööpäevaringset üldhooldusteenust või on võimalik tema abivajadus katta mõne muu teenusega.

 

Kulud, mis omavalitsus katab

Rahastatakse hooldusteenust vahetult osutavate hooldustöötajate ja abihooldustöötajate järgmisi kulusid (SHS § 221 lg 2 (jõustub 1. juulil 2023)):

1) tööjõukulud (koos maksudega);

2) tööriietuse ja isikukaitsevahendite kulud;

3) tervisekontrolli ja vaktsineerimiskulud;

4) koolitus- ja nõustamiskulud.

 

Loetelu on lõplik ja kinnine ning muid kulusid kaasavaid koefitsiente vms hoolduskulu kalkuleerimisel rakendada ei ole lubatud. Siinjuures arvesse läheb see hoolduspersonal, kes kuulub ka registreerimisele majandustegevuse registris (MTR).

Nimetatud kulud avalikustab teenuseosutaja oma kodulehel ühe teenusesaaja kohta.

 

Millised kulud tasub teenuse saaja ise?

Teenuse saaja tasub kõik muud kulud, mida omavalitsus hoolduskulude ja väiksema sissetuleku hüvitise raames ei tasu. Need on majutus- ja toitlustuskulud ning muud teenuse osutamisega seotud kulud. Selliste kulude hulka kuuluvad:

• teenuse osutamiseks mõeldud hoonete ja ruumide sisustus-, haldus-, kommunaal- ja amortisatsiooni kulud;
• administratsiooni, halduspersonali, abitöötajate ja tugispetsialistide tööjõukulud (sh palgakulud, töövahendid, koolitus, lähetus, tervisekontroll jms);
• teenuse osutamiseks vajalike töövahendite, sh abivahendite kulud;
• hügieenivahendite kulud, käsimüügiravimite, meditsiinitarvikute kulud;
• teenuse osutamisega seotud transpordikulud;
• vaba aja sisustamisega seotud kulud;
• toitlustamise kulud, sh toiduainete, toiduvalmistamisega seotud ning seadmete amortisatsiooni kulud, toitlustamisega seotud personali kulud jms;
• teenuse saaja poolt tasutavad isiklike vajadustega seotud kulud, eelkõige individuaalsed abivahendid, retseptiravimid, inkontinentsitooted ja muud teenuse saaja vajadustega (nt kultuuriüritustel käimine, juuksur, massaaž jms) seotud kulud.
•  

Muud teenuse osutamisega seotud kulud ja nende katmise lepivad teenuseosutaja ja teenuse saaja omavahel kokku ja nende koosseis ei ole täpselt seadusega määratletud.

 

Kes tasub ravimite (ka retsepti-), mähkmete, ratastooli rendi või muude invavahendite eest?

Need kulud jäävad inimese enda tasuda. Kui saadakse puudega inimese sotsiaaltoetust, saab kulusid sellest tasuda. Kui inimesel endal vahendid puuduvad, siis omavalitsuse sotsiaalhoolekandespetsialist teeb maksevõime hindamise ning omavalitsus otsustab, kas vajalikud lisavahendid tulevad teenuse saaja vara arvelt, seaduslikelt ülalpidajatelt või on omavalitsus kohustatud oma vahenditest puudujääva osa tasuma.

 

Mis on väiksema sissetuleku hüvitis?

Juhul kui teenuse saaja sissetulek on madalam kui statistikaameti avaldatud eelarveaastale eelnenud aasta teise kvartali keskmise vanaduspensioni suurus, katab kohaliku omavalitsuse üksus teenuse saaja tasutavate kulude ja teenuse saaja sissetuleku vahe, kuid mitte üle eelmise aasta teise kvartali keskmise vanaduspensioni suuruse ja teenuse saaja sissetuleku vahe. Sissetulekuna arvestatakse teenuse saaja:

• riiklik pension;
• kogumispension kogumispensionide seaduse tähenduses;
• töövõimetoetus töövõimetoetuse seaduse tähenduses;
• sotsiaalmaksuga maksustatav tulu sotsiaalmaksuseaduse tähenduses.

 

2023. aastal on arvestuse aluseks 2022. aasta teises kvartalis avaldatud keskmise vanaduspensioni suurus (599,90 eurot). 2023. aastal kohaldatakse ajutiselt keskmise vanaduspensioni 1,06-kordset suurust (SHS § 160 lg 43), mis tähendab, et kõik need teenuse saajad, kelle sissetulek jääb alla 635,89 euro (599,9*1,06=635,89) on õigustatud saama lisahüvitist.

 

Kust alustada, kui inimene vajab üldhooldusteenust?

Esmalt tuleb pöörduda elukohajärgse kohaliku omavalitsuse sotsiaalhoolekandespetsialisti poole.

Sotsiaalhoolekandespetsialist hindab abivajadust. Omavalitsus teeb 10 tööpäeva jooksul otsuse, milline abi kõige paremini inimesele vastab ja sellest teavitatakse inimest kirjalikult.

Sotsiaalhoolekandespetsialist abistab hooldekodu valikul, selgitab kohatasu jagunemist inimese ja omavalitsuse vahel.

 

Kas inimene saab endale ise hooldekodu valida lähtudes omavalitsuse määratud piirmäärast? 

Teenust vajav inimene on oma teenuskoha valikul vaba. Kui valitud hooldekodus on hoolduskulud omavalitsuse kehtestatud piirmäärast kõrgemad, tuleb ülejäänud summa inimesel endal tasuda.

 

Kas üldhooldusteenusele saamiseks tuleb pöörduda ainult kohaliku omavalitsuse poole?

Teenusele saamiseks jääb ikka alles võimalus pöörduda otse hooldekodu poole (ilma omavalitsuse poolse hindamiseta) ja sellisel juhul tasub ta ise kogu teenuse eest. 

 

Üldhooldusteenusel on 39 Harku valla elanikku

23. mai 2023 seisuga saavad 39 Harku valla elanikku üldhooldusteenust 23 hoolekandeasutuses. Nad on hooldekodudes üle Eesti, enamik neist Harjumaal. Seitse klienti on Viru Haigla AS Tabasalu Pihlakodus, mis on ainus üldhooldusteenust osutav hoolekandeasutus Harku vallas. Merivälja Südamekodus on neli, Benita Kodus ja Keila haiglas kolm, Karjaküla sotsiaalkeskuses ja Lossipargi eakatekodus ning Paunküla hooldekeskuses kaks klienti. Ülejäänud 16 hoolekandeasutuses viibib igaühes üks Harku valla elanik.

 

Näiteks Tabasalu Pihlakodus on keskmine hoolduskulu 762 eurot, Merivälja Südamekodus 550, Benita Kodus 642,5 eurot. Hooldekodude hoolduskulu aritmeetiline keskmine on 667,7 eurot.

Arvestades hoolduskulude keskmisi suurusi, kehtestas Harku vallavalitsus piirmääraks 700 eurot.

Ka Lääne-Harju vallas ja Keila linnas on kehtestatud piirmääraks 700 eurot.

 

Rohkem infot saab Harku valla sotsiaalhoolekandespetsialistidelt:

Angela Põder, angela.poder@harku.ee, tel 5367 0321

Ene Lehiste, ene.lehiste@harku.ee, tel 5910 9040

 

Tiia Spitsõn, valla sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja