Esmaspäeval, 29. novembril on eakate päevakeskus siginat-saginat täis. Prouadel lokid peas, põskedel ruuž ja seljas kauneim riie. On põhjust elevil olla, sest kohe-kohe hakkab sünnipäevapidu.

 

Tõtt-öelda sai Hille täpselt saja-aastaseks 27. novembril, see aga peeti pereringis. Nüüd korraldasid klubi Hõbehall atsakad liikmed aga peo päevakeskuses. Sünnipäevalaps oli varakult kohal ja oli end mõnusasti istuma sättinud, võttes heatujuliselt õnnitlusi vastu. Kui päevakeskuse perenaine Ülle küsis temalt enne ametlikku algust: "Hille, kas oled ärevil?", vastas juubilar: "Oh ei, mul on kõik hästi." Ja pidu algas.

 

Sel päeval tuli Hillel üksjagu šampanjaklaase kokku lüüa, sest õnnitlejatest oli lausa saba moodustunud. Vallavanem Erik Sandla soovis tugevat tervist ja jaksu, ulatas Hillele gerberakimbu (need on sünnipäevalise lemmiklilled) ning hõbesõle. Sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja Tiia Spitsõn andis samuti edasi südamlikud õnnesoovid ning vägeva tordi, aina sooviti tervist ja elurõõmu, juubilar muudkui tänas … kui siis korraga saabus üllatus – legendaarne Voldemar Kuslap! Tema etteaste võttis kõigil jala tatsuma ja viisid suule. Kontserdi lõpus üllatas kõiki noorusliku Kuslapi tantsuline etteaste, mis pälvis marulise aplausi. Juubilar nautis üllatust täiel rinnal. Laulud lauldud, tantsud tehtud. Saabus aeg lauda istuda.

 

Pikaealisuse saladus – hoiduda kadedusest

 

Õnneks sai siis Hillega ka pisut juttu ajada. Mis siis on see kõrge vanuseni elamise valem? "Kõike ei saa võtta südamesse," vastab proua pikemalt mõtlemata ja lisab, et tervist rikub kõige rohkem kadedus ja kurjus. "Ära ole kade ega kuri. Ole lahke. Ja ole rahul sellega, mis sul on. Kõik halb, mida teisele soovid, tuleb sulle endale tagasi ja sööb sind ennast seest." Selline filosoofia on tal. Liikumine on mõistagi väga oluline, Hille haarab rulaatori appi ja võtab kaks-kolm korda nädalas suuna Kallaste mäest üles. Sööb ka, mida hing ihkab, kuigi viimasel ajal jälgib, et menüüs oleks rohkelt puuvilja. Hille ütleb, et ta ei kurda elu üle, kuigi viimasel ajal on silmanägemine kehvemaks jäänud, ei näe hästi tikkida ja ristsõnu on keeruline teha. "Niisugune kribukiri on seal," naerab ta. Ka kuulmine jääb töntsimaks, tõdeb naine, aga ütleb siis, et eks ole ka sada täis, organidki annavad väsimusest märku.

 

Põhiline on siiski säilitada optimism ja rõõmus meel. "Eks mul ole vahel kurb ka olla, aga ega ma siis seltskonnas oma paha tujuga teiste olemist rikkuma hakka," ütleb Hille, istudes omatikitud rahvariietega laua otsas ja rüübates kohvi.

 

Klubi Hõbehall president Ingi kiidab Hille huumorisoont ja heatujulist pikalt. Ingi teab ka rääkida lugu sellest, kuidas Hille kord arstil käis. Arst oli öelnud: "Kuulge, proua, kas te teate, kui vana te olete? Vaadake passi." Hille mõtles endamisi: "Ma tean küll, kui vana ma olen, ja passi võin kodus ka vaadata."

 

Klubiliige Siiri ütleb, et tema muide ei teadnud pikka aega, et Hille nii kõrges eas on: "Ma arvasin, et ta on paarkümmend aastat noorem. Alati imestan, kui väle ta on. Mina tulen Kallaste poest välja ja hakkan päevakeskusesse liikuma, tema alles tuleb mäest üles ja on enne mind klubi ukse taga. Kuidas see võimalik on?"

 

Suurim õnn on perekond

 

Hille elab tütre juures Tabasalus ja kui ta hakkaks oma varandust kokku lugema, võib pikalt aega minna. Varandus, mõistagi, tähendab perekonda. Lapsi oli tal neli (üks poeg on lahkunud), nüüd on ta suurpere vanaema vanaema. Pere, see on suurim õnn ja väärtus ses elus, ütleb Hille ja seda öeldes on ta tõsine.

 

Naine sündis Pärnu kesklinnas. Suvel saadeti ta sugulaste juurde ja seal tuli tal kuueaastasena seakarjas käima hakata. Eelkooliiga meenutab ta nii, et kõige hirmsam oli üksi kodus olla. Puges teki alla peitu. Alles siis, kui kolm aastat vanem vend koju tuli, julges Hille välja tulla. Ema pidas mitut töökohta ja oli harva kodus. Hille lõpetas kuus klassi ja läks siis hambaarsti juurde hambatehnikuks õppima. Kui arstipere 1940. aastal Eestist pages, oli Hille elu sealmaal, et ta sai esimese lapse. Pärast sõda, kui Pärnus esimene hambaproteesitöökoda avati, jätkas ta tööd. Hille lapsed sündisid viieaastaste vaheaegadega. Viiekümnendatel tuli ta Tallinnasse, seejärel elas Märjamaal, kust kolis Juurusse. 70ndad tõid ta tagasi Tallinnasse ja siis oli seis selline – ema jäi pimedaks ning Hillel tuli leida koht, kus on hea ema aidata ja tööl käia. Temast sai Tabasalus endises Lucca mõisas asuva kolhoosidevahelise hooldekodu juhataja. Tabasalu elanik on ta olnud juba 47 aastat.

 

Vanemaks saamisega tuleb osata kohaneda

 

Raskusi on elus üksjagu olnud, ütleb Hille. "Vaevalt leidub neid, kel on õnnestunud elust läbi marssida vaid võite tähistades. Mured tuleb aga endale hoida ja ise nendega hakkama saada. Põhiline on hoida end tegevuses," räägib juubilar, kes on terve elu olnud aktiivne, käinud nii kooris, lauluansamblis kui ka tantsurühmas. Vanemaks saamisega tuleb kohaneda, jagab ta kogemusi, sellega lihtsalt peab arvestama, et enam ei kihuta ringi nii nagu noorena. Head on vanemaks saamise juures ka, näiteks see, et oled enda aja peremees, on aega ja võid teha, mis tahad. Praegust koroonaelu vaadates leiab proua, et kuigi on raske, ei jää üle muud kui kohaneda. "Tuleb arvestada piirangutega, minul muidugi on seda vana inimesena hea öelda, sest minust ei ole enam mingit minejat, ent noortel on raske. Küll aga möödub seegi kriis," sõnab juubilar leebelt. Tõstame taas klaase, õnnitlejad pika laua taga tõusevad püsti ja soovivad Hillele kõike paremat.

 

MARI KUKK

 

 

Terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud – ikka selleks, et õnnitleda meie säravat vallaelanikku, kes sai saja-aastaseks. 

 

Foto: Mari Kukk

 

 

Fotol on Hille 15-aastane, aasta oli 1936. 

 

Foto: Erakogu

 

 

Muide, kui Hille oli 96 ja Eesti vabariik sai 100, siis kirjutas Ruth Mägi vallalehes temast pika loo. Loe siit

 

Foto: erakogu