Valgetähe V klassi teenetemärgi saanud basskitarrist ja muusikapedagoog Raul Vaigla: "Mul on tunnustuse üle väga hea meel. Olen tänulik, et minu tegemisi on tähele pandud."

Palju õnne, Raul! Kuidas sa teada said, et oled väljavalitu? Meenuta esimesi tundeid.

Aitäh. Sõber saatis telefonile õnnitlussõnumi ja mõtlesin: mis asja – mina ja orden? Seejärel hakati helistama ja õnnitlema. Läksin rahustuseks õue lund rookima. Lund tuli nagunii kühveldada, aga see oli hea kõrvaltegevus, et mitte olla toas sellises … ehmatanud olekus. (Naerab.) Praeguseks olen mõttega harjunud, esimene jahmatus on möödas.

Sa pole siis kunagi mõelnud, et võiksid oma tegemiste eest ordeni saada?

No kus ma siis olen?! Sa ei mõtle parimas unenäoski ju nii! Nüüd, kus mul on see olemas, on muidugi hea meel. Mul on palju tuttavaid ja sõpru, kes on toetavad ja öelnud "Väärt otsus", "Presidendil on hea maitse". Toetav tagasiside teeb tunde veel paremaks. Et keegi ei mõtle umbes nii, et miks tema selle sai … mängib basskitarri ja saab ordeni. Igapidi võib ju mõelda. Mulle igatahes ei jäänud süütunnet, et järsku kellelgi jäi autäht minu arvelt saamata.

Kuhu sa selle paned?

Mitte väga nähtavale kohale, täpselt ei olegi veel välja mõelnud. Kui vaja, võtame välja.

Mida selline tunnustus sinu jaoks tähendab või kaasa toob? Kas see tiivustab või paneb äkki mingisuguse pinge peale?

Pinget peale ei pane, see on üks tore seik mu elus. See ei too mulle rohkem kohustusi ega tee laisaks ja mugavaks. Ma ei mõtle, et orden on nüüd käes, rohkem ma end liigutada ei kavatse. Üks hea sõber ja kolleeg küsis, kas sain ordeniga Metsakalmistu koha ka kaasa? Vastasin, et ei ole saanud, nagu ma pole saanud ka autoostuluba ega tuusikut Sotši. (Naerab.) Teenetemärk on autasu, tunnustus, sellega ei peagi midagi kaasnema.

Vabariigi president Kersti Kaljulaid andis Raul Vaiglale teenetemärgi 22. veebruaril 2019.
Foto Arno Mikkor (Vabariigi Presidendi Kantselei)

Mida kodused ütlesid ja kas lõid peo püsti?

Nad rõõmustasid. Olid samamoodi üllatunud, et selline tähelepanu on osutatud. Pidu ei olnud. Naisega avasime õhtul prosecco, sümboolselt võtsime klaasikese.

Kes on järgmine? Näiteks Ultima Thulele mõeldes … sealt on ju mitu inimest presidendi auraha saanud.

Minu muusikaline tegevus on oluliselt laiem kui mängimine Ultima Thules. Loodan, et seda ongi märgatud. 30 aastaga olen mänginud mitmes rokk-, pop-, džässbändis jne. Ultimaga oleme viimasel ajal esinenud harva, viimased kaheksa aastat pole plaati välja andnud ja ega siis mitte millegi tegemise eest ordenit anta. Olen Otsa koolis 15 aastat basskitarriste õpetanud, võtan pilti laiemalt.

Ma ei käi ringi ega mõtle, mille eest ordeni sain. On kokkusattumus, et Riho Sibul ja Tõnis Mägi on autasustatud, ka nemad said tunnustuse enama kui ühe bändi töö eest.

Lugesin ERR-i portaalist, et uudis viis su mõtted korraks plaaditeolt ära. Mis sul pooleli on?

Sooloplaati teen, see on mu kolmas. Loodan märtsi lõpuks, aprilli alguseks valmis saada. Praegu tegutsen sel rindel. Asjadest tuleb rääkida siis, kui need on valmis, mitte poole peal. Hakkasin ju juba eelmise aasta jaanuaris rääkima, et tahaks sel aastal plaadi valmis saada. Praeguseks on aasta sellest möödas. Selline lubaduste väljakäimine ei ole õige asi. Teen valmis, siis räägin. Muidugi nüüd ei ole mul varianti, pean plaadi valmis saama.

Mida plaadilt oodata?

Seal on minu viimase paari aasta looming. Mu tütar Marie on päris mitmes loos kaasatud. Plaadil ei ole vaid instrumentaalpalad, kuigi basskitarrile on palju tähelepanu pööratud, nagu ka minu sooloplaatidel. Mis teha, olen ju bassimees.

Marie on särav noor muusik. Mida tema ütles?

Tema jaoks on isa ikka isa. Tal oli hea meel ja õnnitles.

Millise pilguga sa oma karjääri vaatad? Oled mänginud … kui palju aastaid sa õigupoolest oled kitarri mänginud?

Alates 15. eluaastast, kokku üle 40 aasta juba. (Jääb mõttesse.) Professionaalse muusikuna läksin 1981. aastal Radarisse, enne seda mängisin siin-seal. Ordeni saamist võin näha ka selliselt, et kui oled 40 aastat basskitarri mänginud, on see omamoodi vapper tegu, kangelastegu. Võib autasustada küll. Mõtlen seda ikka huumoriga pooleks.

Mis on olnud läbi nelja kümnendi raskeim?

Olen vahel käele liiga teinud. Kui ma käele puhkust ei anna, võtab ta ise ja jõuga. Nagu tippsportlastel on vigastused, nii on ka professionaalsetel muusikutel, kes kogu aeg harjutavad ja esinevad. Selliste asjadega tuleb leppida.

Ja öised esinemised … Need hakkavad ju tervisele?

Öiseid esinemisi on mul nüüd vähem ja reeglina katsun neid mitte teha. Olen juba jõudnud sellesse ikka, nagu öeldakse. Kindlasti pigem loobun, kui pean hommikuni üleval olemas. Ennast tappa ei taha. Kui jõuad hommikul kell viis koju, on ka järgmine päev raisus. Need ajad on läbi.

Kas oled vahel ka tüdimust tundnud?

Mul on see õnn, et olen saanud muusikuna erinevates koosseisudes kaasa lüüa ja eri stiile mängida. Ma ei ole vaid ühe ansambliga seotud ega pea päevast päeva sama repertuaari esitama. See on mind säästnud. Põlemist mul on, see hoiab vormi ja värskust. Eks mängin ikka ühtemoodi, kuid eri kohas ja eri inimestega koos mängides on endal tunne, et mängid teistmoodi. Mul ei ole küll tekkinud tunnet, et ei viitsi või tahaks hoopis loobuda. Paratamatult on nii, et kui kodus tekib vaba hetk, sõrmitsen eneselegi märkamatult pilli. See kuulub minu juurde. Pigem imetlen neid, kes on omal ajal kõvasti bändi teinud ja on tõsises mõttes muusikud ning siis päevapealt loobuvad … Kuidas nad küll saavad? Elu on näidanud, et 10–15 aasta pärast tulevad nad ikka tagasi. Loodan, et mu ind ei vaibu.

Näitlejate puhul öeldakse, et lavale mitteminemist vabandab vaid surm. Kuidas muusikutel on?

Jah, igal juhul tuleb minna. Mul on üks kord juhtunud, et jäin koju – mul oli üle 40kraadine palavik, olin täiesti maas. Ma oleks ka siis läinud, aga abikaasa ei lubanud. Jäin koju. Laval läheb kõik üle, pole aega millelegi muule mõelda, tuleb keskenduda, siis tekib sünergia ja fiiling. See on tõeline stressimaandaja, mida muide on ka jäähoki. Mõtle: panen tund kakskümmend jääl, ei mõtle ühelegi maailma probleemile ja vaatan ainult, kuidas litter kätte saada. Taevalik!

Saan aru, et siidipatjadel sa ei leba ega heieta, mis toredaid esinemisi kaugetel maadel oli ja kuidas kõik läks. Pigem vaatad ette? Mida tulevik toob?

Esmalt on vaja plaat valmis saada. Elan päev korraga. Pikemaajalised plaanid kipuvad lükkuma, sest kogu aeg on tunne, et oh, aega ju veel on. Mina tiksun aeglaselt ja rahulikult. Otsa koolis õpetan kahel päeval nädalas, käin hobikorras hokit mängimas, kahel päeval üritan loominguga tegeleda ja pilli harjutada, nädala lõpus on esinemised ja ongi nädal nagu niuhti läbi. Seepärast tuleb vekslite väljakäimisega olla ettevaatlik. Ja mul on ju lapselapsed, kellega tahaks samuti aega koos veeta.

Räägi, mis te teete? Musitseerite?

Lapselapsed on meie elus väga tähtsal kohal. Märtsi alguses saab Ami kuueaastaseks ja Matilda neljaseks. Nendega on alati nii tore. Kui nad meie juures on, püüame alati midagi koos teha. Talvel olla õues nii palju kui võimalik. Viimane kord ehitasin neile kummalegi oma iglu. Musikaalsed on nad ka muidugi ja uued palad, mis vahepeal õpitud, lauldakse kohe ette. Ega käbid ju kännust kaugele kuku.

MARI KUKK

 

Kuhu viib üle kahekümne aasta Murastes elanud Raul Vaigla oma külalised?

* Keila-Joa lossi. "Kindlasti üks vägev paik, kuhu minna tasub. Imeilus koht!"

* Mereäärsed lõkkeplatsid ja meri. "Meil on Murastes mere ääres lõkkeplats, kus perega iga aasta esimesel päeval käime."

* Kalapood Tabasalus Gurmee Garaažis. "Hämmastav, kui hea valik seal on! Tõeliselt rikkalik."

* BabyBack ja vallamajaesine plats. "Nüüd tulevad minu nostalgiaminutid – olen Jõgevalt pärit ja käisin 1970. aastal esimest korda siin Tabasalus pioneerilaagris. Lipuväljakul heiskasin lippu ja olin väga uhke selle üle. Ööbisime madalates laagrimajades, seal, kus enne oli Rohujuure kohvik. BabyBacki hoones oli söökla. Kolmandal korral laagris olles oli meil juba väike bänd, koos klaveri ja trummidega ja puha."