Tänaseks on Meriküla spordi- ja õppekeskuses oma ajutise kodu leidnud üle 50 Ukrainast saabunud sõjapõgeniku.

 

Nende vastuvõtt ei tähenda vaid voodikohta  see on terviklik lähenemine, kus saabujale tuleb kindlustada kõik eluks vajalik.. Vallavanema juhtimisel koguneb igapäevaselt operatiivstaap, kuhu kuuluvad abivallavanemad, osakondade juhid ja spetsialistid, et vastavalt oma valdkonnale anda ülevaade hetkeolukorrast ja võtta vastu vajalikke otsuseid.

 

Viimasel sellisel nõupidamisel sõnas vallavanem Erik Sandla: „Ehkki hetkel oleme põgenikele kindlustanud majutuse, toitlustuse ja muu vajaliku, siis on üsna selge, et elamine Merikülas on vaid ajutine lahendus. Igaüks vajab oma kodu ja sellega peame edaspidi tegelema."

 

 

Aitame koos

 

Igaüks, kel selleks soovi, saab ka oma panuse anda. Selleks on vallavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna spetsialistide Piret Klooreni ja Reelika Lõhmuse poolt ellu kutsutud kaitseingli projekt, mille eesmärgiks on leida meie vallast inimesi, kes saabunud ukrainlastel siinse eluga kohaneda aitaks. Huvi on üllatavalt suur olnud ning juba tegelevad Piret ning Reelika vabatahtlike ja perekondade kokku viimisega. Aitäh kõigile!

 

Mitmed Merikülas elavad ukrainlannad on võtnud endale lisakohustusi, et olla abiks kaasmaalastele. Üks selline hea haldjas on ukrainlaste kontaktisik Olga Denesjuk, kes on pärit Žõtomõri  linnast ja saabus Eestisse oma kahe pojaga. Nende tulek oli väga kiire, sest põgeneti raketirünnakute eest. Palusin tal rääkida oma teekonnast. "Kodunt võtsime mõned asjad, mida kiiruga jõudsime haarata, ja jooksime … Tallinn võttis meid vastu väga soojalt. Esmalt majutati meid hotelli Euroopa. See on imeilus koht – meri, sadam, suured laevad.  Seejärel toodi meid Merikülla. Selle koha ilu on võimatu sõnades edasi anda – mets, meri, laste mänguväljakud, spordisaalid. Siin käivad minu lapsed koolis ja mina käin tööl. Meile on tagatud kõik eluks vajalik: toit, eluase, lastele treeningud. Lisaks viiakse meid basseini, muuseumisse ja spaasse. Inimesed on siin väga lahked! Mina ja lapsed oleme rõõmsad ning tänulikud kõigile neile, kes hetkel meie elus on. Tuhat tänu kõigile! Ärevaks teevad aga teated Ukrainast. Seda kõike on valus jälgida. Tahame väga kodumaale tagasi, seal on meie pere. Oleme kindlad, et Ukraina võidab ja saame peagi oma lähedastega taas koos olla."

 

Merikülas on praegu eri vanuses lapsi – osa neist on lasteaias, osa käib koolis. Kohtusin Sašaga, kui ta oli just lõpetamas veebikoolitust Ukrainas oleva õpetajaga. Palusin tal veidi rääkida oma siia jõudmisest. Ta alustas mõtlikult: "Lõppenud on esimene kevadkuu. Kui bussis Ukrainast piiri poole sõitsin, vaatasin veel aknast oma linna ja siis suurt teed. Seljataha jäid plahvatused ja sireenide helid ning sünnilinn Žõtomõr. Algas rännak Ukrainast Eestisse. Siin on kõik uus ja huvitav. Saan uuesti rahulikult õppida, olen leidnud uusi sõpru ja on tunne, et nüüd läheb kõik paremuse poole." Saša loodab, et uued Eesti tuttavad ei jäta tema peret hädas üksi. Ta unistab, et talle ja ta emale leidub ehk üks väike korter ja et ema saab tööd.  Veel soovib ta, et koos oma uute sõpradega saaks ta Eestit avastada. "Tahaks Tallinnas käia, eriti vanalinnas, külastada Saaremaad ja oma silmaga näha Kaali kraatrit, samuti Pärnut. Ma unistan õnnelikust elust, sõjata ja hädadeta, ja et saaks kiiresti koju. Aitäh Eestile abi eest!"

 

 

 

Lõimumine koolitunnis

Samal päeval toimus õpetaja Ülle Laasi juhtimisel juba teine kohtumine Ukraina ja Eesti koolilaste vahel. Õpetaja korraldas vene keele tunnis mängulise vestluse, kus lapsed said omavahel rääkida hobidest. Meriküla õppehoone juhataja Heli Soomaa sõnutsi oli hämmastav, kui kiiresti leiti ühine keel, ning tehti plaane järgmisteks ühisteks ajaveetmisteks. Suur tänu Ülle Laasile toreda algatuse eest!

 

Tunnis viibis Ukraina lastega töötav Jelena Okuneva, kes saabus siia Kiievist. Tema sõnul on raske lapsi häälestada õppimisele, sest taastumine kõigest sellest, mida lapsed on pidanud üle elama, võtab aega.

Oma lugu jutustas Merikülas elav Jelena Smolskaja: "24. veebruari varahommikul purunes minu senine elu. Kõik möödunud kuude hirmud ja mured muutusid reaalsuseks. Istudes keldris ja hoides lapsi kõvasti enda vastas ning kuulates pommide vilinat, mõistsin ma, et iga järgnev minut minu elus võib olla viimane. Lapsed vaatasid oma hirmus mulle otsa ja ütlesid: läheme siit ära. Siis mõistsin, et enam ei saa viivitada. Kohe, kui pommitamine lõppes, haarasime kodust, mis silma hakkas, jooksime autosse ja lihtsalt sõitsime. Me isegi ei teadnud täpselt kuhu. Peas oli vaid üks mõte – põgeneda. 12. aprilli õhtuks jõudsime Poola piirile. Jätsime oma auto ja piiri ületasime jalgsi. Meid võeti vastu kui kaua oodatud kalleid sugulasi, meeleliigutus tõi pisarad silmi. Siis hakkasime otsima võimalust Eestisse tulekuks. Meile öeldi, et Tallinnasse sõitvat bussi tuleb võib-olla oodata päevi, aga mõne aja möödudes tuli meie juurde naisterahvas ja teatas eestlasele omase rahulikkusega, et täna saavad kõik ära sõita. Juba paari tunni pärast olimegi teel. Meid majutati Nelijärvele. Sealne vaikus ja rahu aitas meil rahuneda ning aru saada, et oleme väljaspool ohtu. Paari nädala möödudes tehti meile ettepanek asuda elama Merikülla. Esimene asi, mida siin nägime ja mis hinge läks, oli meri, aga loomulikult ka heatahtlikud ja abivalmid eestlased. Nad mitte lihtsalt ei lasknud meid oma majja, vaid ümbritsesid meid soojuse ja hoolega. Nendest on saanud meie ankrud, millele toetudes saame uuesti elama hakata. Saame elada võidu ootuses, et ühel päeval jõuame tagasi koju, näeme uuesti oma linna ja lähedasi ning rahulikku taevast peade kohal …"

 

Enne lahkumist peatusin hetkeks Heli kabinetis ja küsisin, millised on tema suurimad väljakutsed praeguses töös ukrainlastega ja kuidas vabatahtlikud aidata saaksid. "Kõige suurem probleem on, kuidas lahendada nende hingelisi muresid. Nad on jätnud oma kodu ja  lähedased, nad muretsevad ja seal toimuv teeb väga haiget. Neil on suur tahtmine võimalikult kiiresti koju tagasi saada. Kõik ju loodavad, et maja, kus elati, on terve, et teed sinna juurde on endiselt olemas …  Hetkel on neile väga oluline sotsiaalne pool. Nad soovivad suhelda, ringi liikuda. Suureks abiks on, kui leiduks inimesi, kes oleks nõus vahel lapsi hoidma, et emad saaksid veidi omapead olla, kasvõi üksi nutta. Ja veel üks palve kõigile: ärge enam siia asju tooge, kõike on küllalt. Peamine on praegu pakkuda võimalust neid kuskile viia, et nad ei tunneks end isoleerituna." Lahkusin Merikülast kahetise tundega. Ühelt poolt rõhus see valu ja meeleheide, mida paljude silmades nägin ja jutus kuulsin, teisalt aga pani imestama ja rõõmustas ukrainlaste väärikus, optimism ning kindel usk, et Ukraina parimad päevad on veel ees.

 

INFO

 

Merikülas kohapeal on korraldatud nii ööpäevaringne valve kui ka kõik muu igapäevaeluks vajalik. Ukraina infoliinina töötab tel 603 2012 ja e-posti aadress ukraina@harku.ee

 

ULVI PÕLLU, konsultant

 

Fotod: Ulvi Põllu