Tänavu pälvis riikliku haridustöötaja elutööpreemia akadeemik Olav Aarna. Ta on olnud Harku valla elanik 24 aastat. Millega ta iga päev tegeleb, millise pilguga vaatab Eesti haridust ja tehisintellekti ning Harku valda?

 

 

Palju õnne kõrge tunnustuse puhul! Haridustöötaja elutööpreemiat silmas pidades, mida te ise oma kõige suuremaks saavutuseks peate?

 

Kui ausalt ütlen, ei oska ühte asja esile tuua. Elutööpreemia ükskõik mis valdkonnas on niisugune tunnustus, mille puhul ei olegi võimalik ühe kindla asja peale näpuga näidata, mille eest ma selle sain. See on paljude asjade eest kogumis ja mul on väga hea meel, et seda kogumit on osanud teised inimesed kokku panna ja tunnustada.

 

Aga ikkagi?

 

Minu elutöö on seotud kolme asutusega – Tallinna tehnikaülikooli, Estonian Business Schooli ja Kutsekojaga. Kuni eelmise sajandi lõpuni oli selleks eranditult TTÜ. Aga see sajand on kirjum olnud, mitmed tegevused on paralleelselt käinud: EBS riigikoguga samal ajal ja viimased 16 aastat Kutsekoda ja EBS. Alates 2010. aastast on oluline osa minu tegemistest olnud ka seotud haridusvaldkonnas rahvusvahelise eksperdina eri projektides, nii Kutsekoja ja EBS-i kui ka individuaalse rahvusvahelise eksperdina. Väga oluliseks pean ka panustamist Eesti pikaajalise haridusstrateegia väljatöötamisse Haridusfoorumi asutajaliikmena, paljude hariduse valdkonna seaduseelnõude koostamise töörühmade liikmena, riigikogu kultuurikomisjoni esimehena.

 

Olite hiljaaegu Iirimaal ja tulite äsja Kirgiisiast. Millega te praegu täpsemalt tegelete?

 

Iirimaa-sõit oli seotud projektiga, mille sihtriik on tegelikult Ukraina – Ukraina ülikoolides VÕTA (varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine) rakendamine. See on nende jaoks suhteliselt võõras asi. Kõige raskemalt võtavad VÕTA-t vastu need, kes seda rakendama peavad ehk õpetajad ja õppejõud, sest nad on harjunud teistmoodi mõtlema. Nad on harjunud õpetaja ja õppeasutuse vaatepunktist asju vaatama, aga VÕTA keskpunkt on elukestvalt õppiv inimene ning asju tuleb korraldada tema vaatepunktist ja luua talle sobivaid õppimisvõimalusi.

Kesk-Aasias on käsil viieaastane projekt, selle fookus on mõnes mõttes laiem ehk kutsekvalifikatsiooni süsteemi ja kvalifikatsiooniraamistike väljaarendamine ja rakendamine nendes viies riigis.

 

Näib, et olete kogu aeg lennus.

 

See on natuke vildak mulje, aga see sügis on kuidagi jah kujunenud selliseks, et elu umbes nii nagu väikese riigi välisministril. Päriselt see nii ei ole, aga praegu on lihtsalt asjaolude kokkusattumus.

 

Teete seda tööd väga hea meelega?

 

Raske on vastu tahtmist panna pensionäri midagi tegema! Olen teadlikult ennast töiselt sidunud ja juba hulk aega tagasi võtnud põhimõtteks, et elamine mõõdukas füüsilises ja vaimses stressis on parim viis Alzheimeri tõbe edasi lükata. Tundub, et seni on õnnestunud.

 

Millise pilguga te praegust riiklikku hariduspoliitikat vaatate, kus ka haridust on tabanud kärpekirves?

 

Ma saan aru, et pikka aega üle jõu elada ei ole võimalik. Oleme praegu selles eluetapis, et peame kärpimise üle elama ja võimalikult sujuvalt sellest läbi tulema.

 

Aga näete te kohti, et vähema rahaga tulemusi ja taset hoida, et haridus ei kannataks?

 

Ühte niisugust kohta öelda, et siin elate ilmselgelt üle jõu, on raske esile tuua. Loomulikult võime tagantjärele öelda, et oleks võinud ju tagasihoidlikumalt ehitada, aga see on tagantjärele tarkus. Kui paljud saavad õppida uutes koolimajades ja nende vahenditega, mis Euroopa Liidu maksumaksja raha eest soetatud on, siis pikas perspektiivis on see minu hinnangul kasulik investeering olnud. Oleme siis natuke tagasihoidlikumad järgmiste sammude planeerimisel, aga nendes asjades koonerdamine ei ole kokkuhoid. Koonerdades ehitatut jäämegi jupphaaval parandama, selle asemel et üks kord korralikult teha. Ilmekalt näeme seda oma teede pealt: üks kord kindla põhja peale ehitada on tükk maad odavam, kui igal aastal mitu korda auke lappida. Metafoorselt on see üsna hästi üle kantav teistesse eluvaldkondadesse.

 

Õpetajate palkade ja karjäärimudeli ümber on arutatud pikalt, aga ega kindlustunnet ei ole.

 

No ei saagi olla, sest raha ei tule seina seest pangaautomaadist. Selleks on raha tarvis ja siis peab kuskilt mõne teise koha peal kokku tõmbama, aga ainult ühele lõigule keskendudes kaugele ei sõida. Sa pead oskama näha, kuidas see, millega sina tegeled, suurde pilti asetub ja kui väiksemas piirkonnas midagi muudad, kuidas see ülejäänud pildis kajastuma hakkab.

 

Kergitasin kulmu, kui lugesin just ühe Tallinna abilinnapea mõtteavaldust. Tema arusaam, mida hariduskorralduses muuta, oli see, et üheksa aastat põhikooli on liiga palju, teeme kaheksa, sest siis saavad noored inimesed varem tööturule. Mulle ei meeldi hariduspoliitikast rääkides see jutt, et inimene õpibki eluaeg – selleks et tööturul paremini hakkama saada. Minu ettekujutus on, et õpime eelkõige sellepärast, et elus hakkama saada, mille üks osa on tööturul hakkama saamine. Seda liivakella ei tohi valepidi püsti panna. Arvan, et ma ei ole ainuke, kes selle koha peal kulmu kortsutab, kui õppimist käsitletakse ainult vahendina tööturul toimetulekuks, aga paraku on see väga levinud mõtteviis.

 

Põhikooli aja lühendamine ja selle käigus mingisuguste ametitega sidumine tundus abilinnapea jaoks ideaal, aga Lääne-Euroopa, eelkõige kontinentaal-Euroopa on sellest hoopis eemale nihkunud. 1990-ndate alguses, kui meiegi oma suuremaid haridusreforme alustasime, pidi näiteks Saksa haridussüsteemis õpilane, õigupoolest tema vanemad juba pärast neljandat klassi otsustama kutsehariduse või akadeemilise hariduse valiku. Nüüdseks on seda lävendit tõstetud neljanda klassi pealt üheksanda klassi peale. Ma lükkaks sedasorti valikute tegemise võimalikult kaugele, et inimene ei peaks väga selgeid valikuid nii noorelt tegema. Sageli on need siis ju hoopis vanemate või vanavanemate valikud, mitte õppija enda teadlikud valikud ja tulemus on suur hulk õnnetuid inimesi, kes peavad mitu korda oma valiku ümber tegema. Samas me ei peaks 12-aastast üldhariduse tsüklit jätma endist viisi väga akadeemiliseks. See eelkõige üldhariva sisuga kooliskäimine peaks rohkem avardama noore maailmapilti, kaasa arvatud tööelu ja selle tähendus. Sellega ei pea aga tingimata kaasnema peaaegu et saatuslike valikute tegemine. Eesmärgiks on eelkõige tervikliku ja sügavama maailmapildi loomine, mis võimaldab teha teadlikumaid valikuid.

Õppimine on eelduste loomine selleks, et olukordades, kuhu me elu jooksul satume või mida ise loome, tulemuslikult toime tulla.

 

Olete olnud tulihingeline inseneeria ja inseneeriahariduse eest võitleja, kuidas pilt praegu tundub?

 

Need uuringud, mille disainimisega ma Kutsekojas akadeemilise toimetajana seotud olen, on näidanud, et inseneride puudujääk 5-10 aasta perspektiivis on üle tööpõllu kõige karmim või vähemalt sama karm, kui õpetajaid, arste või õdesid puudutav. Meid on endistviisi nii vähe, nagu meid on. Me ei taha kedagi kuskile vägisi ajada. Vägisi ei saa ka midagi ja vägisi valikuid tegema sundides saame ainult õnnetuid inimesi juurde.

 

Aga mis siis aitaks?

 

Selle probleemi lahenduse taustaks on minu teine armastus – matemaatika õppimine ja õpetamine olukorras, kus vähemalt keskharidus on universaalne ehk peaaegu kõik inimesed nii või teisiti omandavad keskhariduse.

 

Keskhariduse omandamist ei saa aga korraldada akadeemiliselt fundamentalistlikul viisil. Me ei peaks kõiki aineid õpetame selliselt, nagu tahaks emakeeletunnis lõppkokkuvõttes eesti filolooge ette valmistada, füüsikatunnis füüsikuid, matemaatikatunnis matemaatikuid jne. Ühe kindla aine või ainevaldkonna õpetaja ei saa lähtuda arusaamast, et minu aine on kõige tähtsam. Neid asju tuleb tükkmaad seotumalt õpetada, luua õpiolukordi, kus õpilane peab arusaamisi nendes ainevaldkondades omavahel siduma. Matemaatika kontekstis tähendab see, et me ei peaks neljandas klassis lõpetama tekstülesannete lahendamise, vaid peaks neid lahendama kaheteistkümnenda klassini. Suur osa sellest, mida me matemaatikas pärast aritmeetika põhioperatsioonide enam-vähem selgeks saamist õpetame, on matemaatika ajalugu ja ainest sügavamaks arusaamiseks kindlasti vajalik. Paljude noorte inimeste jaoks on matemaatika eelkõige midagi vastikut, sest nad ei näe, et seda, mida nad kümnete tundide, nädalate või kuude kaupa on õppinud, päriselus vaja oleks olnud.

 

Tunnistan ausalt, et mina ei mäleta, kuidas ruutvõrrandit lahendada, veel vähem tean ma peast, kuidas kõige lihtsamatest funktsioonidest tuletist võtta. Minu jaoks on oluline pigem see, et diferentsiaal- ja integraalarvutus mõeldi 350 aastat tagasi välja reaaleluliste nähtuste või probleemide matemaatiliseks kirjeldamiseks. Nüüd ei ole vaja inimestel neid võrrandeid lahendada ja kui see matemaatiline mudel olemas on, piisab arvutis klahvi peale vajutada ja vastus kätte saada.

 

Siit jõuame selleni, et me peame oskama neid vastuseid ka tõlgendada, aga seda tehnikat, kuidas sellest võrrandist, võrrandisüsteemist või mingist muul kujul matemaatilisest mudelist selle lahenduse juurde jõuda, vaat seda tehnikat ei ole vaja aastate kaupa kõigile õpetada.

 

Loomulikult vajatakse endiselt ka neid inimesi, kes matemaatikat sügavuti teavad, aga püüe kõiki 7.–19. eluaastani matemaatikutseks koolitada on peenelt öeldes kontraproduktiivne. Selle peale ei ole mõtet nii palju aega ja vaeva raisata ning kurta, et tulemus on ikka vilets. Pigem tuleks radikaalselt seda lähenemise nurka muuta.

 

Ma tean, et selle jutuga ajan matemaatikaõpetajad hulluks, aga ma ei väsi seda kordamast, sest ma arvan, et varem või hiljem jõutakse selle arusaamise juurde.

 

Meie diskussioon on praegu keskendunud sellele, kas kitsas või lai matemaatika, aga rääkida tuleks selliselt, et matemaatika, loodusteaduste, ühiskonnateaduste, tehnoloogia ja ka kunstide õpetamine tuleks üheks tervikuks muuta . See ei ole minu individuaalne avastus, vaid seda tuntakse moodsas eesti keeles akronüümi all MATIK-õpe ehk Science, Technology, Engineering, Arts and Math Education.

 

Teil on muljet avaldav juhtimiskogemus, olete olnud Tallinna tehnikaülikooli ja EBS-i rektor. Mis on olnud teie nipp, kuidas õppejõude hoida ning kuidas õpetajaid koolis hoida?

 

Ei tea ühtegi erilist nippi, aga ainukene soovitus on, et tuleb inimestega rääkida, ausalt rääkida.

 

Kuidas te AI-sse suhtute? Kas tehisintellekt on inimkonnale eksistentsiaalne oht?

 

Normaalselt. Ma ei oska selles mingit maailmalõpu alget näha. Küsimusele, kas kunagi kunstmõistus saab inimmõistusega võrdväärseks või ületab seda, vastati pikka aega, et seda ei sünni kunagi, sest tehisaju taustaks on inimese loodud programmid ja inimene ei loo niisugust programmi, mis võimaldaks tehisajul inimesest targemaks saada. Kui ma vaatan, mis toimub praegu suurte keelemudelitega, siis areng on läinud nii, et see programm ei tee või ei ütle seda, mida inimese loodud tehismõistus peab tegema, vaid on sellest sammu mitte kõrgemale, vaid kõrvale astunud. Seetõttu argument, et inimene ei tee programmi, mis võimaldaks tehisintellektil muutuda võimekamaks kui inimene või inimeste kogum, enam ei kehti. Lähte-eelduste muutumise tõttu on see kollektiivsest mõistusest tehniliselt tuletatud asi praegu mõnes mõttes palju võimekam kui üksik inimene või inimeste kooslus. Põhiline AI-ga seotud maailmalõpujutt on ju olnud see, et need kunstmõistuse agendid moodustavad koalitsiooni ja tulevad siis meile kallale – see on see maailmalõpu stsenaariumi jutt, mille tõttu kõlasid ettepanekud, et lõpetame AI arendamise, aga seda pole põhimõtteliselt võimalik teha. See on samasugune üleskutse nagu "давайте жить дружно". Võib hõigata küll, aga mis sellest välja on tulnud.

 

 

Olete Harku valla elanik üle kahekümne aasta, olnud kahel korral valitud vallavolikogu liikmeks. Mis teile meie vallas meeldib ja mida peaks tegema teisiti või üldse tegemata jätma?

 

Olles poliitikategemist näinud nii riigi- kui ka vallatasemel, ei tahaks ma hakata kellelegi ütlema, miks te seda tegite või miks te selle tegemata jätsite, sest inimesed on võtnud vastutuse ja nendele on antud õigus vastutada ning neil peab olema õigus ka vigu teha. Lähtun sellest, et inimesed ei tee otsuseid motiivist kellelegi käru keerata, vaid ma arvan, et inimene on põhiolemuselt hea ning tema instinktiivne soov on võimalikult paremini hakkama saada. Poliitikas võimalikult paremini hakkama saamine tähendab seda, et sa alateadlikult ei kahjusta tehtud otsustega ennast ega teisi, vähemalt teadlikult mitte. Kahjustamine tuleb sellest, et sa ei viitsi asju läbi mõelda või sul ei ole piisavalt võimet suuremat pilti näha ja oma võimalike otsuste tulemusi prognoosida, aga see ongi keeruline ülesanne. On kurjast joriseda, sest selle 24 aasta jooksul, mis ma siin elanud olen, on pilt Tabasalus ja ka laiemalt vallas ikkagi ainult kõvasti paremaks läinud. Muutus on olnud suur ja see on valla inimeste jaoks tehtud.

 

Mis teile kõige rohkem rõõmu valmistab?

 

Kui väga isiklikult öelda, siis rõõmu valmistab see, et on õnnestunud nii kaua elada ja nii palju erinevaid olukordi maailmas näha, teha seda, mis mulle päriselt meeldib. Rõõmu teevad loomulikult lapsed ja lapselapsed, kuigi minu eluviisi juures jääb nendega tegelemiseks vähe aega.

 

Kuidas end füüsiliselt vormis hoiate?

 

Olen püüdnud ennast mõõdukalt füüsiliselt liigutada. Teen igal hommikul võimlemisharjutusi, mis ma 18. eluaastast endale välja mõtlesin. Vähemalt viimased kolm aastat käin hommikul kaks minutit külma duši all. Olen nautinud seda, et jalutan Tabasalu lähiümbruses seitsme ja poole kilomeetri pikkuse ringi. Kuna mul on hea rutiinitaluvus, siis ega ma ennast sundima ei pea, vaid tunnen pigem puudust, kui mingil põhjusel mõni osa nendest tegemata jääb.

 

Tšello on teil alles, mängite ka?

 

On alles. Ei mängi. Väga-väga ammu juba. Minu tšellokarjääri tipphetk oli 1994. aasta vana-aastaõhtul Eesti televisioonis. Pärast seda olen pilli vist paar korda kotist välja võtnud, kui lapselapsed on palunud, et näita, missugust häält teeb.

 

Aga muusikat armastate endiselt?

 

Seda jah. Pikad lennud on selles mõttes head, saab muusikat kuulata. Olen barokiaja muusika austaja. See ei tähenda, et kõige muu peale ütlen päh ja vuh, aga jah, see nagu liigutab hinge kõige rohkem.

 

Küsitlenud Merike Pinn