5. oktoober on õpetajate päev. Küsisin meie valla õpetajatelt, mis neid koolis hoiab ja mille üle nad uhkust tunnevad ning kuhu kaob koolirõõm.

 

Küsimustele vastasid Vääna-Jõesuu kooli klassiõpetaja Marianne Kask, Vääna mõisakooli õpetaja Jane Tähka, Harkujärve põhikooli õpetaja Kaida Kuriks, Tabasalu kooli 5.–9. klasside eesti keele ja kirjanduse õpetaja Janika Ojamäe ning Muraste kooli matemaatikaõpetaja Larissa Fedtšenko.

 

Marianne Kask töötab Vääna-Jõesuu koolis tänavu augustist ega ole varem õpetajaametit pidanud. Jane Tähka alustas 1. septembril oma 28. tööaastat õpetajana ja kõik need aastad Vääna mõisakoolis, kui asus sinna tööle pärast Tallinna pedagoogilise seminari lõpetamist 1997. aastal. Üle paarikümne aasta koolirõõmu õpetajana on ka Kaida Kuriksil, neist pea kümme aastat Harkujärve koolis. Janika Ojamäel algas sel aastal Tabasalu koolis kaheksas aasta õpetajana. "Kohe pärast ülikooli tulingi Tabasallu tööle. Õppisin ka ise 7.–12. klassini Tabasalu koolis (siis veel ühisgümnaasiumis), nii et väga hea oli tuttavasse keskkonda tagasi tulla. Eks alguses oli imelik küll olla kolleeg oma endistele õpetajatele ja läks tükk aega, kuni ma ei teietanud neid enam. Sisseelamine läks aga kiiresti ja meeldivalt, sest kõik olid tuttavad ja hoidsid mind väga," meenutas Janika Ojamäe. Larissa Fedtšenko töötab Muraste koolis üheksandat aastat. Varem on töötanud seitse aastat matemaatikaõpetajana Aseri keskkoolis ning aastatel 2008–2016 Pangapealse lasteaias rühmaõpetajana.

 

 

Miks teist õpetaja sai?

 

"Elul on kummalised keerdkäigud. Kui oled piisavalt kaua mugavustsoonis, siis ei hakka tegema kardinaalseid muudatusi. Lisaks suudab eestlane olla väga kannatlik, aga kui see piir on ületatud, siis hakkad otsima uusi väljakutseid. Nii oli ka minuga. Minu väike poja õhtuti tihti küsis, kelleks ma soovin saada ja ma vastasin talle, et äkki õpetajaks. See mõte oli minu sisse tekkinud siis, kui ma ise olin algkoolis ja mäletan, et ütlesin, et suureks saades ma hakkan õpetajaks või advokaadiks. Advokaadi töö jätab veel tulevikku ja proovin praegu õpetajatööd," meenutas Vääna-Jõesuu kooli klassiõpetaja Marianne Kask.

Larissa Fedtšenko sõnul oli tal juba kolmandas klassis selge, et soovib saada õpetajaks. "Aseri koolis oli mitu õpetajat suureks eeskujuks nii õpetamise kui ka kultuursuse poolest, koolis oli palju lapsi ja kogukonda sotsiaalselt siduvaid ettevõtmisi," põhjendas ta.

"Õpetaja sai minust tänu sõbrannale, kes Tallinna õppima läks ning mindki kaasa kutsus. Otsustasin minna ja hakkas meeldima," sõnas Jane Tähka.

"Minu arvates tundus õpetaja töö niivõrd põnev (eriti meeldis mõte tööde parandamisest!). Mulle pakkus põnevust klassi ees seista ja haarata kogu klassi tähelepanu, seletada neile uusi teemasid. Meeldis mõte väljakutsest tekitada seoseid õpilastes eri klasside vältel ja näha, kuidas neil hiljem eksamil läheb. Üldiselt teadsid vist minu õpetajad siitsamast Tabasalust kui ka minu klassikaaslased juba kooli ajal, et küllap ma ikka õpetajaks saan ja siiasamasse kooli ka tööle tulen. See mõte käis minuga aastaid kaasas, sest küllap mul olid siis nii head eeskujud, kelle moodi tahtsin olla ja kelle töö tundus niivõrd huvitav, et tahaks ka ise seda teha. Eesti keele tunnid olid minu lemmikud juba põhikoolis, kui õpetajaks oli Kaire Einer. Gümnaasiumis sain õppida Tiina Männi tundides ning ka siis nautisin seda kõike. Teiste arvates oli imelik, et kuidas mulle saab komade või kaashäälikuühendi teema meeldida, aga minu jaoks oli see huvitav. Eesti keeles on kindlad reeglid ja tahtsin neist aru saada, et tekiks mingisugune süsteem. Kirjandus meeldis mulle ka, sest põhikooli, gümnaasiumi ja veel ülikooli ajal kirjutasin vabal ajal luuletusi ja lühikesi jutukesi," rääkis Janika Ojamäe oma õpetajaks saamise loo.

"Tundub, et kõik sai alguse varasest lapsepõlvest. Juba lasteaialapsena kibelesin kooli, mistõttu minu koolitee algaski kuueaastaselt. Mulle meeldis kooli mängida nii nukkude kui ka külalastega, tahtsin olla hea õpetaja ja hästi õpetada. Rivistasin mängukaaslased üles ja mängisin õpetajat, peamiselt eesti keele õpetajat. Sageli armastasin istuda oma vanema venna kirjutuslaua serval ja uurida tema kooliasju," tunnistas Kaida Kuriks.

 

Millist õpetajat oma kooliaastatest kõige rohkem hindate? Miks?

 

Marianne Kask: "Käisin Vääna mõisakoolis ja minu õpetaja oli Tiiu Tuisk. Õpetaja Tiiu on minu jaoks olnud suur eeskuju ning ka tema on öelnud mulle, et hakka õpetajaks. Öeldakse, et esimene õpetaja määrab palju ja see on tõsi, sest tema innustus, õpetamine ja toetus andis mulle julgust minna pärast väikekooli suurde linnakooli Gustav Adolfi gümnaasiumi ning sealt on minu jaoks kalliks õpetajaks jäänud klassiõpetaja Eevi Keskmäe."

Jane Tähka: "Kõige rohkem on meelde jäänud kehalise kasvatuse õpetaja oma järjekindlusega. Viimased kümme aastat olen ka ise andnud koolis kehalise tunde ja püüdnud olla õpilastele inspireerivaks eeskujuks."

Kaida Kuriks: "Algklassides oli mulle eeskujuks oma klassijuhataja, kes pidas oluliseks lisaks õpetamisele ka meiega koos aega veeta, meiega koos kooli aias töötada. Eriti eredana on meelde jäänud klassiõhtu õpetaja kodus, kus ta õpetas meile riivjuustuga "siilisaiu" tegema ja mängis meiega äraarvamist. Gümnaasiumis aga klassijuhataja ja vene keele õpetaja, kes seisis alati oma klassi eest nagu emalõvi. Toetas meid ja jagas elulisi vajalikke nõuandeid, oli nõudlik ja alati õiglane."

Janika Ojamäe: "Väga raske on ainult üht õpetajat esile tuua, sest ma jälgisin õpetajaid teise nurga alt kui ülejäänud õpilased. Mul oli ikkagi alateadlikult pidevalt see tunne, et vaatan, milline õpetaja ma ise tahaksin olla. Kuna minu jaoks olid eesti keele ja kirjanduse tunnid kõige oodatumad, siis eks ka need õpetajad on mul kõige eredamalt meeles. Põhikoolist eesti keele õpetaja Kaire Einer, sest ta oli alati rahulik, ei tõstnud häält. Armas inimene. Teadsin, et kui mina õpetajaks saan, siis püüan ka seda kõike silmas pidada. Gümnaasiumis tuli neid lemmikõpetajaid juurde: Tiina Mänd, Ene Alttoa, Indrek Raudsepp, Aet Leemet jt. Nad kõik on oma ala spetsialistid ja nende tundides oligi nii hea viibida, sest nad andsid südamega oma ainet."

Larissa Fedtšenko: "Minu esimene õpetaja Lidia õpetas selgeks õppimiseks vajalikud oskused – oskus teha tööd ja tunnis õppetööle keskenduda, korrektne vormistamine. Klassijuhataja Alimpiada oli väga hooliv, intelligentne, märkas kõike ja oskas meile targalt inimeseks olemise väärtusi edasi anda ning meid koos tegutsema panna."

 

 

Mis teid koolis hoiab? Mis on praegu teie koolis see, mille üle olete uhke?

 

Marianne Kask: "Sellele küsimusele saan vastata pigem, et mis mind kooli tõi hoopis. Kui ma hakkasin kevadel mõtlema, et tahaks uut tööd leida, siis pigem oli minu jaoks eelistuseks väike kool ja esimene klass, kellega koos alustada ühiselt uut teekonda. On kahju, et väikseid koole kinni pannakse, sest neis on oma võlu."

Jane Tähka: "Olen nii kaua koolis olnud, et minu tööaasta algab ikka septembri alguses ja lõpeb juunis ja vahepeal saab "akusid laadida". Ka minu pere on harjunud, et emal on sügiseti ja kevaditi kiired ajad. Ma ei tea, kas suudaksin mõnel teisel töökohal vastu pidada.

Olen nii klassiõpetaja kui ka liikumisõpetuse õpetaja ning tunnen uhkust, et töötan erilises koolis, mis asub mõisas. See ümbrus on juba eriline. Mõis on renoveeritud ja klassiruumid erisugused. Tunnen uhkust, et lõpuks on meil on tõllakuur ehk koht, kus saab liikumistunde teha. Samuti olen õnnelik, et saime uue ajakohase palliplatsi, varsti ka välijõusaali. Ehk siis meie kooli ümbruse taristu laieneb ja selle üle on väga hea meel, sest kui siia tööle tulin, siis seda polnud."

Kaida Kuriks: "Koolis hoiab mind senimaani rõõm laste ja noortega töötamisest. Noorem kooliiga on nii vahetu ja vahva koostegutseja ja annab palju indu ka mulle. Noortega töötamine pakub huvitavaid väljakutseid, hoiab mind ennast ka erksa ja kaasaegsena. See on võimalus mõjutada positiivselt noori inimesi - toetada, julgustada ja olla hea eeskuju.

Olen uhke selle üle, et tunnen, et meie kool on üks meeskond. Koostegutsemine ühiste eesmärkide suunas ja üksteisega arvestamine ning toetamine on need märksõnad, mida esile tooksin. Samuti olen uhke kooli keskkonna üle - asukoht, õuetundide ja vahetundide rakendamise võimaluse üle."

Janika Ojamäe: "Kui esimesel aastal õpetajana tööle tulin, siis oli väga suur hirm. Mõtlesin, et võtan päeva korraga. Vaatan, kas see on minu jaoks õige koht, kas saan hakkama. Aga siin ma olen ja mul pole tulnud pähe mõtet, et tahaks kusagil mujal töötada. Olen ise nende aastate jooksul väga palju õppinud ja arenenud koos õpilastega ning olen selle üle väga rõõmus. Mulle meeldib õpilastega tööd teha, näha nende arengut nii ainega seonduvalt kui ka inimesena. Seepärast soovingi igal aastal alustada uue viienda klassiga, sest nii hea on näha nende teekonda üheksanda klassini ja milliseks inimeseks nad kujunevad ja kuidas neil tekivad seosed ka meie ainete sees. Mind hoiab koolis esiteks side Tabasalu kooliga, siinsed kolleegid, aga ka minu armas klass (7.b), kes on nii tublid, motiveeritud, maksimalistid. Tunnen iseennast neis paljuski ära, sest ka mina soovisin õpilasena alati endast parima anda."

Larissa Fedtšenko: "Kuna tänapäeva lastel on nii palju, mis neid mõjutada püüab, siis on oluline õpetada neid kriitiliselt mõtlema, valikuid tegema ja probleeme lahendama.

Kõike seda, mida võib elus vaja minna, ei ole võimalik koolis ära õppida. Võimalik on õpilastel aidata jõuda tasemele, kus nad on suutelised iseseisva mõtlemise ja analüüsi varal avastama seoseid ja sõltuvusi, looma süsteeme ja nende mudeleid, ette nägema võimalusi ja ohte, ära tundma, mis on sobiv ja sobimatu, õige ja väär.

Uhke olen selle üle, et meil on koolis õnnestunud luua matemaatika õpetamisega tegelev meeskond, kellel on ühised eesmärgid, orienteeritus arengule ja laste individuaalsete vajadustega arvestamisele, paindlikkus töökorralduses. Kooli poolt tunnen usaldust, toetust ja hindan väga õppimist ning õpetamist toetavat keskkonda ja meie kooli töökultuuri."

 

 

 

Mille poolest on teie kooli õpilased erilised?

 

Marianne Kask: "Vääna-Jõesuu kooli õpilased ongi erilised selle poolest, et nad saavad õppida väikekoolis ja nautida lapsepõlve veel edasi, kus on pikk õuevahetund, sest kui ma palusin kuuenda klassi õpilastel kirjutada, mis vahe on nende lapsepõlves võrreldes nende vanematega, siis paljud mainisid, et lapsed olid rohkem õues ja nutimaailm oli tol ajal kauge maa."

Kaida Kuriks: "Meie kooli õpilased on kahtlemata erilised! Harkujärve kool on justkui väike armas linnupesa, kus on mõnus ja turvaline kasvada, saada tugevaks, et siis peagi sealt välja lennata.

Väikese kogukonnakoolina saame lubada palju ühiseid ettevõtmisi, püüame maksimaalselt märgata, aidata, suunata, julgustada. Kaasame õpilasi ürituste organiseerimisse, koolielu parandamiseks kaasa rääkima, mistõttu on meie kuuendikud lõpuklassina väga asjalikud ja tragid oma ettevõtmistes. See tekkinud eriline ja hea tunne, soe mälestus Harkujärve koolist on korduvalt meil külaskäivatelt vilistlastelt kinnitust saanud."

Janika Ojamäe: "Meie kool on küllaltki suur ja siin on väga erinevaid, omanäolisi õpilasi, kes kõik rikastavad meie kooli. Meil on väga palju sportlikke, aktiivseid õpilasi, kes võtavad osa väga paljudest võistlustest, olümpiaadidest ja tulevad tagasi väga heade tulemustega."

Larissa Fedtšenko: "Lapsed on nagu lapsed ikka. Meie kooli poolt on loodud tingimused, et nad viibivad palju õues, käivad looduses ja liiguvad palju."

 

 

Mis on kõige kurvem asi, mida te laste õpetamisel olete kogenud?

 

Marianne Kask: "Kuna mul kogemust on veel vähe, siis on raske öelda, aga klassid võiksid olla väiksemad. 24 last on päris palju ja paraku ei jõua kõigini. Minu enda klassis oli algkoolis 11 last ja õpetaja jõudis kõigini ning kindlasti ka sellest tuli palju julgust ja enesekindlust lapsena, et püüda kõrgeid eesmärke."

Jane Tähka: "Minu õpetajatöös on olnud juhuseid, kus lapsevanem ei usalda õpetajat ja surub oma tahtmist peale, kuid laps samas kannatab. Õpetajana tunnen, et võitlen siis tuuleveskitega."

Kaida Kuriks: "Traagiline õnnetus ühe minu esimese klassi õpilasega …"

Larissa Fedtšenko: "Ühiskonnas toimuv ei jäta lapsi mõjutamata, seda on näha nii õppimises kui ka suhetes. Viimastel aastatel on olnud järjest raskem tekitada lastes sisemist motivatsiooni õppimiseks ja arusaamist õppimisele kulutatud aja mõttekusest. Teadmiste kinnistumiseks on vaja lapse oma panust ja vastutuse võtmist õpitulemuste eest. Selle teadvustamine lastele on järjest keerulisem."

 

Kes sobib õpetajaks? Milline on hea õpetaja?

 

Marianne Kask: "Hea õpetaja on see, kellel on süda õiges kohas. Minul ei ole veel õpetajaharidust, aga miski mind kutsus kogema õpetajatööd ja ma olen tänulik, et mind on usaldatud. Oma tööd tuleb nautida, siis oled õiges kohas ja see kehtib kõikidele ametitele."

Jane Tähka: "Minu arvates sobib õpetajaks inimene, kes on empaatiline, huumorimeelega, sõbralik, loov ja veidi lapsemeelne. Hea õpetaja on empaatiline, paindlik ning valdab oma ainet hästi."

Kaida Kuriks: "Õpetajaks sobib inimene, kes tahab tõesti lastega töötada ja tunneb sellest rõõmu. Hea õpetaja on empaatiline, nõudlik ja õiglane. Ta oskab leida õpilastega kontakti, luua turvalise õpikeskkonna ning motiveerida õppetöös kaasa lööma. Pean oluliseks õpetaja enda rõõmsameelset ja toetavat hoiakut."

Janika Ojamäe: "Hea õpetaja teeb oma tööd rõõmuga, on pühendunud, kuulab ja märkab oma õpilasi. Ta on vajadusel parajalt range ja parajalt lahke, tema tundi ei pea õpilased hirmuga tulema. Tema tunnis julgeb õpilane küsida, kui ta aru ei saa. Hea õpetaja tahab õpetaja olla ja seda on tema silmist näha."

Larissa Fedtšenko: "Õpetajal võiks olla visioon ja suurem pilt sellest, mida ja miks ta teeb. Oma aines õpitulemusteni püüdmisest on tänapäeval vähe, õpetaja tegelik mõju võib olla palju suurem. Hea õpetaja armastab elu ja inimesi, ta on avatud maailma ja inimeste mitmekesisusele."

 

 

Kuhu kaob koolirõõm?

 

Marianne Kask: "Ausalt öeldes ma ei oska sellele vastust anda. Enda koolielust mäletan, et oli ka raskeid hetki, kuid siiski koolirõõm oli pikaldane. Kindlasti oleneb koolirõõm ka sellest, et kui õpetajal on hea olla, siis on õpilastel hea olla."

Jane Tähka: "Koolirõõm kaob siis, kui õpetajale antakse palju erinevaid kohustusi, mille tõttu jääb tema põhiülesanne – õpetamine – kõrvale."

Kaida Kuriks: "Koolirõõmu võivad varjutada näiteks suur õppetöö koormus, liiga suured ootused teiste poolt, ülekoormatud ja kurnatud õpetajad, kogu kooli ühtsuse puudumine jms. Õpetajate üks tähtsamaid ülesandeid on lisaks õpetamisele ka turvalise ja motiveeriva õpikeskkonna loomine, mis aitab tekitada, hoida motivatsiooni ja rõõmu õppimisest. Õpilane peab teadma, mida ja miks ta õpib ja seda kõike erinevate huvitavate tegevuste kaudu. 

Usun, et õppimine läbi liikumise ja mänguliste tegevuste toob laste silmadesse rõõmu, koolirõõmu.

Koolirõõmu nii õpilaste kui ka õpetajate silmadesse toovad hea kooli üldine kultuur ja sisekliima, omavahelised head suhted."

Janika Ojamäe: "Koolirõõm võib kaduda mitmel põhjusel. Kui õpilasel on tekkinud konflikt sõprade või õpetajatega. Kui on tekkinud õpilüngad ja järje peale saamine tekitab raskusi."

Larissa Fedtšenko: "Vahel tundub, et kuna lastel on väga palju, millega vabal ajal tegeleda ja kuhu oma tähelepanu jagada, siis õppimine ja koolis käimine, millega kaasneb paratamatult pingutamine, ajavad esimeses järjekorras tuju ära. Õppimise vajalikkuse mõtestamine ja vastutustunde kujunemine on olulised ka koolirõõmu säilimisel. Muidugi on oluline, et kodus antaks positiivne hoiak õppimisse ning et koolis märgataks õpetamise kõrval laste individuaalseid vajadusi ja suhteprobleeme." 

 

Kuidas tegeleda väänkaelaga?

 

Marianne Kask: "Ma arvan, et ükski laps pole otsustanud olla väänkael või väike krutskimees. Kõik inimesed õpetavad meile midagi ning nemadki õpetavad meile elus palju nippe. Lihtsalt tuleb üles leida tema tugevus ja sellele pöörata rohkem tähelepanu kui tema nõrkustele. Kui oled piisavalt tugevaks saanud väikse krutskimehe tugevused ja andnud talle innustust, siis usun, et väänkaelast saab tulevikus kõrge lennuga mees."

Jane Tähka: "Väänkaelu ehk õpilasi, kes rohkem silma paistavad, on alati koolis olnud. Ega ühest retsepti nendega tegelemiseks pole, sest igale õpilasele tuleb läheneda individuaalselt. See, mis toimib ühe puhul, ei pruugi teise puhul midagi muuta."

Kaida Kuriks: "Väänkaeltega ei olegi väga keeruline, vajalikud on kannatlikkus ja järjepidevus, sest rändlindudena tuntud väänkaelad talvituvad peamiselt Aafrikas ja Aasias ning meie mail võib neid kohata ainult aeg-ajalt aprilli teisest poolest kuni septembrini."

Janika Ojamäe: "Eks iga väänkael vajab tõenäoliselt erinevat lähenemist. Mõnega saab hakkama, kui läbi huumori toimida. Mõni suudab end kokku võtta, kui ta saab eraldi istuda. Mõnega on aga vaja võib-olla lisaabi tugispetsialistidelt või vanematelt."

Larissa Fedtšenko: "Lapsed on head, kuid tuleb ette, et nende mõned teod osutuvad tempudeks, mida tuleb mõnikord neil kahetseda. Meie koolis on väga hea tugimeeskond, kes nõustab vajadusel õpetajaid ja lahendab probleemseid olukordi." 

Mida tänapäeva koolis muudaksite, kui see oleks teie võimuses?

 

Marianne Kask: "Jätaksin alles väikekoolid ja klassid võiksid olla hoopis väiksema arvu õpilastega. Usun, et siis on võimalik anda igaühele tähelepanu ja julgust, et õpilased õpiksid ja naudiksid tarkuse saamist."

Jane Tähka: "Minu jaoks on sel õppeaastal kaks eesmärki: et kõik minu 16 õpilast lõpetaksid positiivsete tulemustega Vääna mõisakooli ja et meie kooli ümbrusesse rajatavad välijõusaal ning hoovigolf leiaksid rohkelt kasutust ka kogukonna poolt."

Kaida Kuriks: "Imeline, kui klassid oleksid poole väiksemad ja jõuaksin kõigile igas tunnis individuaalselt läheneda. Koolipäev võiks alata kell 9, mitte kell 8. Et üheski koolis ei jääks laste abistamine ja suunamine lünklikuks ressursside puudumise tõttu."

Larissa Fedtšenko: "Hommikul oleks tore, kui kõik õpilased ja õpetajad üksteist tervitaksid, et luua hea algus päevale ning ühtekuuluvustunne."

Kuidas leevendada õpetajate põuda?

 

Marianne Kask: "Julgustada inimesi proovima. Iga töö on raske ja õpetaja töö pole ka kergete killast ning müts maha kõigi ees, kes on selle teekonna endale valinud. Aga selles on oma võlu, mida ma alles avastan töötamise käigus. Kui ei proovi, siis ei saa kunagi teada, kas see töö meeldib sulle või mitte.

Kaida Kuriks: "Õpetajaameti väärtustamise läbi ja kindlasti ka palgasüsteemi muutmine. Noorte õpetajate mentorprogrammid ja toetamise süsteem ning rahastamine."

Janika Ojamäe: "See on keeruline küsimus ja selle üle mõtiskletakse palju. Eks palgaküsimus ja koormuste teema on see, mille pärast paljud muretsevad. Selle teemaga tegeletakse ja sellest räägitakse palju, nii et loodetavasti viib see selleni, et varsti ei ole enam õpetajatest nii suur puudus."

Larissa Fedtšenko: "Loodan, et hariduskokkulepe saab sõlmitud ja seal on konkreetsed sammud, kuidas selle probleemi lahendamisega tegeletakse."

 

Mis on teie jaoks koolis ja elus kõige tähtsam?

 

Marianne Kask: "Elus ja koolis on vast tähtis see, et tuleb kuulata oma südamehäält, olla lahke ja aus ning jääda igas olukorras iseendaks. Isegi kui elu annab valukohti, siis need on õppimiseks, kuid enda väärtust tuleb hinnata, sest elus on kõik on võimalik ning karjääri muudatused võivad avada hoopis uue peatüki. Lastele olen õpetanud, et kõige tähtsam oled sina ise ja usk iseendasse. Kui ennast armastad ja hoiad, siis on su elus kõik teed valla."

Jane Tähka: "Minu elus on tähtsad pere, kodu ja sõbrad ning vaimse ja füüsilise tervise tasakaal. Seetõttu võib mind leida tihti peale koolipäeva jooksurajal. See on aeg, kus reflekteerin oma päevatööd, teen uusi plaane või lasen lihtsalt mõtetel lennata." 

Kaida Kuriks: "Usk, lootus ja armastus."

Janika Ojamäe: "Turvatunne."

Larissa Fedtšenko: "Koolis töötades pean oluliseks solidaarsust õpetajate ja lapsevanemate vahel. Kui vanemad usaldavad kooli ja õpetajaid, siis see mõjutab laste häälestatust õppimisse ning suhtumist õpetajatesse ja kaaslastesse.

Minu jaoks on olulised huvi säilimine ümbritseva elu ja uute asjade vastu, edasiliikumine, kultuurisündmustest osasaamine, hea tervise säilitamine ning muidugi toetavad, hoolivad ja õnnelikud lähedased inimesed."

 

Küsitlenud Merike Pinn