17 aastast kinni istunud Andres Sarapuu korraldab vanglasse ekskursioone ja kirjutab oma kogemusest raamatut. "Minu eesmärk on tasuda ühiskonnale selle eest, mida olen ära võtnud. Ja enamgi veel."

 

"Võtke rivvi, te olete tsoonis!" põrutab Andres (42) Murru vangla ette kogunenud rahvale. Kõik koonduvad haneritta ja saavad retkejuhilt kiita. Nii algab ekskursioon, mida endine vang Andres eelmise aasta novembrist laupäeviti veab. Kolm ja pool tundi räägib ta elust Rootsi kardinate taga, kommetest, hierarhiast, legendidest ja paljust muust. Kes soovib, saab rüübata "särinat", vangide ülikanget teed, aga saab ka trellitatud kambris suppi lürpida.

 

Oma kirevast elust kirjutab Harkujärvel elav Andres raamatut, see peaks ilmuma sügise hakul. "See ei ole sul mingi Balzac, kus kirjeldatakse lehekülgede kaupa ühte tuba. Raamatus ei saa lugeja hetkegi hinge tõmmata," on ta veendunud, et teosest saab menuk. Probleem on mehe sõnul, et infot on sedavõrd palju, et ei mahu ühte raamatusse ära. Aga ka sellele murele leidub lahendus, sest plaan on ilmutada teinegi raamat. Vaatenurgad on erinevad, esimene on minakeskne ja põhineb Andrese enda elul, teine tuleb käsiraamatuna ja põhineb faktidel. Murru ekskursioonil on kaasas ka tema abikaasa Olesja, kümnekuune poeg Elon ja hundikoer Leksa.

 

Miks Andres seda kõike teeb?

 

Võhmast pärit Andres on alati olnud keevalise iseloomuga, alkoholi mõjul kippus kaklema ja ühe õnnetult lõppenud kakluse tõttu sattus vanglasse. "Mind arreteeriti, teatati koju, et poiss on arestimajas. Ema võttis venna peale, kihutas arestimajja, sõitis end surnuks. Kuu aega varem suri isa tööõnnetusel. Kolm päeva enne isa surma hukkus vanem vend. Nii läks," räägib Andres. Talle määrati kuus aastat. Sai välja, kukkus uuesti sisse. Ta on olnud Maardus, Patareis, Tallinna vanglas, Rummus, Pärnus, Jõhvis, Tartus, Murrus … "Lihtsam on öelda, kus ma pole olnud. Ja need on Ämari ja uus Tallinna vangla." Kokku 17 aastat.

 

Vahepealsel ajal, mil Andres vabaduses viibis, hakkas ta varastama, narkootikume tarvitama ja nendega hangeldama. "Alkohol tegi mind agressiivseks, tulid sekeldused, aga ma mõtlesin, et vaja on ju kuidagi lõdvestuda. Mõtlesin, mida see narko minuga ikka teeb. Niisiis proovisin amfetamiini, seejärel hašišit ja lõpuks olin paar aastat "valge hiinlase" peal." Ja mida oligi tahta, küsib Andres, sest ta kasvas pättide seas ja õiget eeskuju ei olnud. Ainult et tema ujus sellest supist lõpuks välja. Seda ei saa aga öelda tema kamraadide kohta. Õigupoolest, ütleb ta, ei tea ta mitte kedagi, kes oleks elusa ja tervena narkosõltuvusest välja tulnud. "Need, kes on elus, on kas skisofreenikud või hooldekodus." Ta ütleb, et narko oskab oodata, seepärast ei saa mees endale lubada ainsatki lõdvaks laskmise päeva. Andres kinnitab, et ei ole 13 aastat midagi tarvitanud, ka mitte tilkagi alkoholi.

 

Viis aastat uut elu

 

Andres on olnud viis aastat vaba, viimane karistus oli seitse aastat. "Seda ei olnud tegelikult palju, sain narkokuriteo eest. Kogused oli suured, mu käitumine, mitte kuriteo tunnistamine, mu suhtumine … mul läks niigi hästi, anti armu." Kolme aasta eest kohtus ta Tinderi kaudu oma abikaasa Olesjaga, neil on poeg Elon. Küsimusele, kas teda ei hirmutanud, et Andresel on nii pikk vangistaaž, vastab Olesja, et hirmutas küll. "Kolmandal kohtumisel ütles Andres, et tal on selline minevik. Rääkisin sõbrannadele, et vot selline lugu on, mõtlesin, et ei, temaga ma enam ei kohtu. Aga siis helistas Andres järgmisel päeval ja me saime jälle kokku," naerab naine ja ütleb, et Andres oli džentelmen, hoolitsev ja lahke. Neil on ühised väärtused, plaan on ehitada maja, aga hetkel seisab asi rahaliste vahendite taga. Andres: "Ma ei saanud talle kohe alguses öelda, et olen katoliiklane ja piiblitõdede austaja, aga panin teda proovile. Vaatasin, kuidas ta reageerib. Tema kaalutlevast reaktsioonist leidsin, et see naine on mulle loodud."

 

Aga neil on olnud ka lahinguid, mis, nagu mees ütleb, on jumalast normaalne. "Sa ei kujuta ette, milliseid konflikte meil on olnud! Aga kordagi ei ole ma mõelnud, et võiksin naise maha jätta − need on olmekonfliktid. Iga päev on pingutus, pere sees peab olema andestamist. Mõlemad peavad pingutama. Ma tahan ju, et ta minust lugu peaks – seepärast pean olema kõva mees," räägib ta naerdes ja ütleb siis tõsinedes: "Mind muutis see, et tundsin, ma ei taha olla tolgus. See on julm pingutus – kodu, tervis, pereelu."

 

Mida on vanglaelust õppida?

 

Andres ütleb, et vanglas kehtivad ühed reeglid ja kui tahad seal ellu jääda, tuleb nende reeglite järgi käia. Vabaduses on asjad aga teisiti. Sestap on väljas olles oluline eeskuju, keegi, keda usaldada. "Mind päästis soov olla kõva mees, see, kel on põhimõtted ja väärtused, kes pingutab eesmärkide saavutamise nimel. Ma tahan täita lapsepõlveunistused – näiteks minna kosmosesse. Tahan, et mu poeg kannab mu väärtuseid edasi. Sest kui kaas lüüakse pealt kinni, siis kes tuleb su matustele ja kuidas sind mäletatakse. Ah? Selles on küsimus." Nii defineerib ta ise kõva mehe mõistet − väärtused olgu paigas ja soov, et tema lapsedki neid edasi kannaksid. Kontrollküsimus on hästi lihtne: kui ise varastad, kas tahad, et su laps varastaks?

 

Tänasel päeval korraldab Andres ekskursioone, teeb TikTokis ja Facebookis videoid, arendab veebikeskkonda, korraldab aiamajade ehitust, kirjutab raamatut. Ülikoolis on läbitud kaks aastat õigusteadust, plaan on haridustee ka lõpetada.

 

Vanglas veedetud aeg on tal aidanud mitmel moel elus ka toime tulla. Näiteks on õpetanud kriitilisi olukordi huumoriks pöörama. Või võtkem pingelised olukorrad, mida vabaduses on väga vähe: "Pingeline on siis, kui oled tsoonis hommikul mingi vennaga tülli läinud ja sa pead selle õhtuks lahendama, sest tahad magama minna ja mitte mõelda, kas ta lööb su maha või ei. Vot see on pinge. Ja sa ei saa väravast välja jalutada, sul ei ole kusagile minna."

 

Andres leiab, et minevik ei tohiks ohustada tulevikku. Pigem on see väetis, millest võrsuvad uued taimed. "Minu eesmärk on anda oma kogemus edasi ja teha noortele selgeks, kuidas mitte vangi sattuda. Vanematele ütleb ta, et kui on probleeme, siis mitte mingil juhul ei tohiks mõnitada lapse isiksust, vaid öelda: sina oled mu armas laps, sinu tegu oli halb." Vanematel on siin palju teha, räägib ta, tuleb luua usalduslik suhe ja vanemate asi on valida lapsele suhtlusringkond. Kui noor satub halba seltskonda, autoriteeti ka ei ole, on kerge libastuda. Vahel aitab šokiteraapia, see aga sõltub temperamenditüübist. "Mina tean, mis mu eesmärgid on. Olen liiga palju elult ja ühiskonnalt võtnud. Mürgitanud inimesi, teinud riigile kahju, kuritegelikku elu elanud. Nüüd on aeg tagasi anda ja teavitustöö on üks viise," ütleb Andres. Kõige tähtsam siin elus, ütleb ta, on hingerahu. "Parem leivatükk rahuga kui nuumveis tüliga. Ma olen kurjategijatega raha pannud ühte potti, sellest ei tulnud head nahka. Minu jaoks on Jumala abi ilmne, kuid ka ise tuleb pingutada, siis aitavad sind ka teised."

 

MARI KUKK

 

Foto: Mari Kukk