Juba kümmekond aastat on Harku vallas peetud avatud aedade päevi. Nii ka tänavu, mil aiaomanikel on hea võimalus näidata enda loodut teistele, vahetada kogemusi ning külvata inspiratsiooni ja innustust.

 

Maastikuarhitekt ja Tallinna botaanikaaia vanemaednik ning Harku valla aiaseltsi liige Liivi Mäekallas sõnab, et avatud aedade mõte on olla huvilistele kohtumispaigaks, näha üksteise aedu ning suhelda omavahel. Saada üksteiselt inspiratsiooni, sest suvel laiendame ju oma elamise õue – aiamajakesse, terrassile ja tarbeaeda, naudime rohelust ja mahedaid suveilmu. Iga hoov ja aed on erinev. Just seepärast tasub kasutada võimalust, avada oma aed või kohvik ja külastada Harku valla Avatud külade festivali.

 

Millised on praegused aiatrendid ja kas koroonaaeg on toonud muutusi?

 

Aiatrendid suuremal skaalal liiguvad loodusläheduse poole, kuid omal kohal on ka boheemlaslikult stiilsed või viimse nurgani hooldatud aiad. Koroonaaeg lisas rohkem looduse märkamist ja seeläbi ka tähelepanu oma õueruumile, kasvatatakse nagu ennegi toidutaimi ja pööratakse tähelepanu iluaiale. Eks endiselt oleneb oma hoovi või aeda suhtumine omaniku huvist, ilutunnetusest ja tegutsemislustist.

 

Usun, et aedu, mida näidata, on meie vallas palju ja aiapidajad võiksid neid lahkesti tutvustada – kuidas saaks haaret laiendada?

 

Mõnikord on ilmnenud, et võõraid oma aeda lasta ei soovita. See võib olla üks põhjus, miks avatud aedade arv on olnud aastaid enam-vähem sama. Teine tõenäolisem põhjus on kriitiline meel oma õueruumi suhtes. Tasub olla rõõmus selle üle, mida oled jõudnud teha ja nautida oma aeda sellisena, nagu ta parasjagu on, sest me teame, et aiad on muutuses. Rohelus ise kasvab ja on pidevas muutuses ning ega me ühe korraga oma visioone ellu viia ei jõua, ikka tasapisi. Ma tean väga hästi seda kriitilisuse tunnet: vaatan ju ise just täpselt samamoodi, – oi, mul siit ei ole nii, nagu mu ettekujutuses on ja sealt ka pole veel hea ...  Aga ma ei ütle seda välja, sest tean, et teised ei näe seda, nemad võtavad loomulikuna seda, mis neile hetkel paistab. Teades aiakujundusvõtteid ja kuidas vaateid sättida, seda enam kriitiline ma olen ja eks teised samamoodi. Aga sellesse tasub lõdvemalt suhtuda, sest loodus kasvab ikka omasoodu, inimene ei pea ülimalt pügama ja korrastama, vaid veidi suunama. Looduse lopsakusel on oma võlu. Taimed lähevad sinna, kus neile meeldib. Pudenevad seemned hakkavad kasvama seal, kus on ruumi ja nii tulekski mõelda: talle meeldib siin, las ta siis olla ning veidi suunata ja piirata, kui tegemist suure levijaga. Seda rohttaimede, püsikute, lühiealiste ja kõrreliste puhul. Väikeste puude ja põõsaste puhul peab mõtlema, kui suureks nad kasvavad ja kas nad sellesse kohta siis ka mahuvad.

 

Kas seda minnalaskmise suunda on märgata?

 

Küll mitte tahtlikku minnalaskmise suunda, aga palju olen märganud aedu eelmisest  sajandist. Mida vähem inimene rohelust pügab, siis ta ju kasvab. Platsid on niidetud sellistesse kohtadesse, kus aeda kasutatakse. Leidub pojengipõõsad, aspareid, päevaliiliaid, on marjapõõsad, kõike on. Selliseid aedu nähes tõstab minus pead korrastuse vaim, et saaks veidi paremaks, näiteks põõsaid piirdele või kõle keevispaneelaed tänava ääres – sinna sobib ideaalselt mõni ronitaim, elulõnga liigid, lõhnavad kuslapuud või kasvõi viinapuu. Ka avalike haljasalade puhul tuleb reaalsuse asemel minul silme ette liitreaalsus, kus lisandub minu kujutlus, kuidas saaks paremini.

 

Selles pole ju midagi imestada, olete maastikuarhitekt ja Tallinna botaanikaaia vanemaednik. Millega botaanikaaias tegelete?

 

Minu professioon Tallinna botaanikaaias on suunatud niitudele ja elurikkusele. Looduse jäljendamine linnas kui tehismaastikus tähendab seda, et vaatan sellise pilguga, kuidas olemasolevaid kooslusi liigirikkamaks muuta ja kuidas eestimaiseid taimeliike saaks taimede omadustest ja kujundusest lähtudes kenama tulemuse huvides ära kasutada. Selgemalt öeldes – et niit oleks silmale ilus ja paitaks hinge – mis selleks tegema peab. Tegeledes eestimaiste taimeliikidega näen, kui palju hoolt ja sõna otseses mõttes järjekindlat vaeva on vaja näha kultuurilutaimedega. Ise olen ka selle etapi juba läbi katsetanud ja mõistan, et inimestel ongi vajadus saada sellest omad kogemused. Siinkohal meenub paariaastatagune Maarahvapoe reklaamlause: kui võilille oleks keeruline kasvatada, tahaks igaüks teda oma aeda. Ja siit tulenebki minu arvamus võtta veidi vabamalt, leida viis nautida roheluse ilu ilma igat aianurka piinlikult puhtaks kraapimata, märgata putukate elu enda ümber ja olla sellega tasakaalus. Elurikkaid maastikke tajuvad inimesed sassis ja hooldamatuna, kuid hea viis on kombineerida hooldatud maastikuosa (muru ja ka lillepeenrad) harvem hooldatava niidu või taimestikuga.

 

Kas teil on oma lemmikaiatüübid?

 

Ei ole. See on nagu lilledega, kui küsida, mis on minu lemmiklill. Mulle meeldivad nad kõik, sest ma näen neis potentsiaali, millega nad koos kasvavad, millisesse aiastiili või kimpu sobivad. Niisamuti ka aiastiilid – igaüks on omanäolise iluga ja huvitav. Modernistlikel aiavaadetel silm kohe puhkab, sest väheste elementidega tuleb esile vormide ja materjalide mäng, kooskõla või kontrast. Vaadata on kena, aga endale ma sellist ei soovi, pikemat aega hakkab mul seal igav. Mulle meeldib rikkalikum ja muutuv õueruum, sest puud, põõsad, püsikud ja sibullilled pakuvad nii palju mänguruumi. Näiteks kevadised sibullilled asenduvad õitsvate põõsaste ja puudega, kui mingi taimegrupp õitsemise lõpetab, tõmbab tähelepanu endale hoopis teine põõsagrupp või puu ning sügisel tulevad sügisvärvid, talvel erinevad võrad ja oksamustrid, okaspuud ja kõrrelised.

 

Kas olete näinud midagi sellist, mida aiaga kindlasti teha ei tohiks?

 

Jaa! Kui on vana aed ja tulevad uued omanikud, kes võtavad aia maani paljaks. Kõik maha ja minema – see on kurb. Vanas aias võib olla nii palju väärtuslikku, mida hoida ja samas saab ülejäänut ümber teha või uuesti luua. Just alles käisin ühes vanas aias Nõmmel, kus sooviti konsultatsiooni, et aru saada, mis seal on, mida säilitada ja kuidas nende plaane olemasolevaga püüda siduda. Nad võtsid aasta, et näha, mis seal aias üldse kasvab. See on väga hea idee niipidi läheneda vanale aiale. Hing lausa laulis kuuldes, et uued omanikud soovisid kombineerida vana ja uut ja see on õige tee. Suured puud tekitavad varju kuumal suvepäeval ja kohe on sul ka aia kolmemõõtmelisus olemas. Lisaks muu elustik, putukad ja linnud. Ja kui vanas aias on taimi, mida ei soovita, siis on olemas rohevahetuse grupid, kuhu infot jagada.

 

Kas olete ka ise aiainimene?

 

Jah, teisiti minu puhul vist ei saakski. Kümme aastat tagasi tegin aiaplaani ja rajasin selle.  Mulle on südamelähedane New Perennial Wave stiil, kui seda stiiliks saab nimetada, aga  kontseptsiooni põhimõte on loodusliku ilmega püsikute ja kõrreliste, ka põõsaste kooslused, nad on pidevas muutuses ja neile lisab kontrasti servadest või radadena niidetud muru. Taimed istutusalas moodustavad ühtse koosluse, kus rohin ainult kevadel, juba jaanipäevaks kasvab kõik omavahel tihedaks. Viimasel ajal, mil mul pole aia jaoks kevaditi väga palju aega jätkunud, ma naudin, et minu aeda on "sattunud juhuslikkust". Kuna olen tegelenud looduslike taimede seemnete kogumisega, siis kuidagi on nad ka minu aeda kasvama sattunud. Osa olen ma sihilikult külvanud, metsporgandit, nisulille jm. Aga tundub, et minu soovi kohaselt külvatud ei edene kõikjal nii hästi, kui nad ise end külvates kasvama hakkavad, seega minule jääb töö neid ohjata ja eemaldada pärast õitsemist. Näiteks ussikeel ja kaheaastased kuningakepid, härjasilmad, sigur, imikas, hiireherned, ka kellukad jt. Kui neid ei oleks, siis oleks mu aed palju igavam. Nad annavad juurde palju värvi ja struktuuri. Nad on tulnud ja õpetanud mind nägema, et aias ei pea olema ainult kultuursed ilutaimed värskelt kobestatud peenramullal, vaid vabalt võib olla ka loodustaimi kooslusena. Ja kui nad veel omavahel segunedes koos õitsevad, see on kõige ägedam.

 

Seega naudime hetki oma õueruumis ja olete lahkesti palutud jagama neid teiste huvilistega üle valla.

 

Aedu tutvustatakse Harku Avatud külade festivalil koostöös Harku valla aiaseltsiga.

 

Küsitlenud Merike Pinn

 

Fotol: Liivi Mäekallase istutatud metsviinapuud betoonseina elavdajana 20 aastat hiljem Kallaku tee jalakäigu galeriis. Foto: erakogu