Rannamõisa ja siinsed külad on alati olnud populaarsed suvituskohad oma vaheldusrikka ranniku ja kütkestavate vaadete tõttu. Esimesed suvilad rajati Vana-Rannamõisa juba 19. sajandil. 20. sajandi esimesel poolel sai Rannamõisast armastatud puhkepaik nii välismaalastele kui ka Tallinna elanikele.

 

1920-ndatel oli tavapärane, et Tallinna-Rannamõisa liinil kurseerisid lõbusõiduaurikud, tuues ja viies siit suvitajaid mitu korda päevas. Samuti korraldasid paljude Tallinna asutuste ja organisatsioonide juhid oma inimestele ühiseid väljasõite rohelusse. Hinnaskaala võis sellisel lõbusõidul ulatuda 100–150 margani.

 

Vastavalt soovidele ja rahakotile toimusid väljasõidud ka lahtistel veoautodel ja omnibussidega. Võib oletada, et pühapäevased väljasõidud olid tollal mitme "transpordifirma" oluline äri. Seetõttu koguneski pühapäeviti Rannamõisa lõbus seltskond, kes siin rohelust nautis. Rõõmu ja lusti pakkusid kaasa toodud laulukoorid, puhkpilliorkestrid ja muud moosekandid.

 

Nii nägi välja Tiskre sadamasild. Foto: Eesti Ajaloomuuseum

 

1920. aastatel kurseerisid Tallinna-Rannamõisa-Tallinna liinil aurikud Maru ja Kungla. Näiteks 1922. aastal kurseeris jaanipäeval sellel liinil lausa mitu aurikut. Aurik Maru suundus jaanitulele Männiku talu juurde, kus seltskond lõbusalt aega veetis. Aurik Kungla korraldas aga suurejoonelise väljasõidu Rannamõisa suurele suvepeole Estonia ja Draamateatri näitlejate osavõtul.

 

Siinse piirkonna arenduses mängis suurt rolli toonane turismiärimees Kristjan Jürgenson, kes samuti korraldas lõbusõiduaurikuga Põhjala siia reise ja aitas edendada Rannamõisat kui suvituspaika, hallates ka siinseid suvituskohti.

 

Lõbusõidud rohelusse jätkusid ka 1929. aasta majanduskriisi ajal, kuigi tagasihoidlikumalt. Aurikukruiisid asendusid 1930. aastatel väljasõitudega lahtistel autodel ja omnibussides. Rohelusse sõitvad seltskonnad olid mitmekesised: näiteks 1931. aasta augustis korraldasid väljasõite Rannamõisa reservsõjaväelaste ühing, keemia- ja paberitööstuse ühing, Tallinna lõbusad lesed ja vanapoiste klubi. Nädalavahetuse väljasõite võib pidada tutvumis- ja kohtumisüritusteks. Nädalavahetuse Päevalehest leidis igaüks sobiva väljasõidu.

 

 

Kuulutused Päevalehes.

 

Suurejooneline plaan

 

Rannamõisa tuntus oli rahvusvaheline, siin suvitas nii sakslasi, rootslasi kui ka lätlasi. Vald pidas puhkajate üle täpset arvestust, sest turistid olid oluline tuluallikas. Suvitusmaks oli Rannamõisas kaks krooni inimese kohta, kuid samas Tiskres suvitusmaksu ei kasseeritud. Hoolimata rahvusvahelise olukorra pingetest oli 1938. aasta suvel siin endiselt suvitajaid Saksamaalt, Soomest ja Rootsist.

 

Rannamõisas omasid suvilat Tallinna tuntud ärimehed Jaan Venter, Georg Stude, Ivan Jegorov, Kristjan Jürgenson, konsul Helmuth Vitte, ajakirjanik Georg-Eduard Luiga, majandusteadlane-ärimees Bruno Weymarn.  

 

Ärimehed nägid Rannamõisas ideaalset võimalust luua välismaiste investorite toel rahvusvaheline kuurort. Eesmärk oli rajada aktsiaseltsi Rannamõisa suvituskoht – Kurort kaudu Rannamõisa territooriumile inimeste heaolu ja tervist edendav kompleks, mis koosneks sanatooriumist, supluskohast ja suvituskuurordist. Rannamõisast pidi saama rahvusvaheliselt tuntud suvituspaik ja Euroopa üks juhtivamaid kuurorte, pakkudes privaatsust ja erilisust, mille Tallinna lähiümbruses asuvad suvituskohad Kadriorg ja Nõmme olid juba kaotanud, olles muutunud Tallinna eeslinnadeks.

 

Projekti algatajate meeskond oli igati aukartustäratav ja rahvusvaheline. Sinna kuulusid Briti kodanik Joh. Aurichit ja D. Macpherson, Kreeka kodanik N. Schmidt, Prantsuse kodanik A. Tohraier ja Eesti kodanikud R. Schulmann, E. J. Poom ja B. Weymarn.

 

Kahjuks see suurejooneline plaan luhtus. Kuna liiklus Tallinna ja Rannamõisa vahel oli kallis ja aeglane, takistasid kehvad liiklusolud projekti teostamist. Lahenduseks plaaniti rajada Sõrve jaamast Rannamõisa raudteeharu, kuid riik ei olnud valmis rahastama raudteelõigu ehitamist ega nõus andma seda ka erakätesse, kartes haldamise keerukust. Võib oletada, et see oli üks komistuskivi, miks suurejooneline kuurordiprojekt ebaõnnestus.

 

Vääna-Jõesuu suvine idüll

 

Rannamõisa kõrval paelus puhkajaid Vääna-Jõesuu rand, mille võlu suurendas Vääna jõgi ja läheduses kõrguv Türisalu pank, pakkudes kaunist vaadet. Paraku takistas pikk vahemaa ja halb ühendus Tallinnaga paljusid linlasi tutvumast Vääna-Jõesuu iluga. Eelistati pigem pealinnale lähemal asuvat Tiskret või Rannamõisat. Eelkõige seetõttu, et Vääna-Jõesuusse pääsemiseks tuli Tallinnast esmalt sõita rongiga Vääna või Keilasse ning sealt edasi läbida neli-viis versta Vääna jaamast või 14 versta Keila jaamast. Seetõttu jäi Vääna-Jõesuu paljudele puhkajatele kättesaamatuks.

 

Kuid tänu bussiliini Tallinn – Vääna-Jõesuu avamisele 1930. aastail võis juba igaüks minna Vääna-Jõesuusse suvist idülli ja sealseid rannamõnusid nautima. Meremõnusid nautides võis Vääna-Jõesuus kohata jões kalastushuvilisi, kuid oluline on teada, et kalaõnne võisid siin proovida ainult Tallinna õngitsejate seltsi Kalastaja liikmed. Seltsil oli Vääna-Jõesuus ka klubihoone.

 

Seltsi klubihoonet kasutas koosolekuteks veel Vääna-Jõesuu heakorra ja kaunistamise ühing, kuhu kuulusid suurel jaol Vääna-Jõesuus suvilaid omavad pealinlased.

 

Nende seas olid tuntud ja edukad ärimehed ning loomeinimesed, kes olid siia suvekodu rajanud.  

 

Aktiivne erasuvilate ehitamise buum jõudis Vääna-Jõesuusse 1930. aastail. Siin omasid suvilat poetess Marie Under ja tema abikaasa kirjanik Artur Adson. Kahjuks ei ole nende suvemaja Vääna- Jõesuus säilinud. Pilku köitis kireva seltskonnaelu tõttu tuntud köitekunstniku ja nahatöösturi Eduard Taska suvila.

 

Kinnisvaraäri kullasoon

 

1938. aastaks oli Vääna-Jõesuu sattunud kinnisvaraäri kullasoonele. Kui varem olid leidlikele ärimeestele heaks spekuleerimisallikaks suvituspiirkonnad Rannamõisas, siis nüüd tabas see laine ka Vääna-Jõesuud. Nii osteti sageli riigilt krunt 200 krooni eest ja müüdi hiljem 1000 krooni eest edasi, mistõttu kerkis riigipoolsel kruntide müümisel isegi esile arutelu, kas ei peaks müügilepingusse panema punkti, mis garanteeriks, et suvila oleks kindlaks tähtajaks üles ehitatud.

 

Vallavalitsuse otsuse kohaselt pidid kõik suvituspiirkonda kuuluvad majaomanikud pidama 1. juunist 1. septembrini majaraamatut. Tavapäraselt tuli suvitajate dokumendid saata registreerimiseks vallamajja, kuid et Vääna-Jõesuu suvituskoht asus vallamajast kaugel, määras vallavalitsus ametisse suvituskoha eest vastutava ametniku, kes suvituspiirkonnas suvitajate registreerimist korraldas ja suvitusmaksu kasseeris. Suvitusperioodiks peeti toona vähemalt 14 päeva. Isikud, kes viibisid suvituskohas alla 14 päeva, pidid maksma pool maksu. 1938. aastal oli suvitusmaksu suurus üksikisikule poolteist krooni ja perekondadele kolm krooni.

 

Suvitajate registreerimine ja maksude kogumine ei olnud ainult formaalsus, vaid andis väärtuslikku teavet kohaliku turismi arengu kohta. Selle põhjaliku statistika abil saadi ülevaade suvituskohtade populaarsusest ja külaliste taustast. Näiteks jälgiti suvitajate vanust, sugu, ametit, päritolu, rahvust ja kodakondsust.

 

Lisaks sellele peegeldasid Rannamõisa ja Vääna-Jõesuu suvitusmaksu suurus ja tingimused toonaseid sotsiaalseid ja majanduslikke olusid. Maksude kogumine ja suvitajate arvestus aitasid kaasa suvituspiirkondade hooldamisele ja arendamisele, tagades, et need paigad säiliksid atraktiivsete ja korrastatuna.

 

Tänapäeval kannavad need ajaloolised suvituskohad endas endiselt mineviku hõngu ja on ikka armastatud sihtkohad, pakkudes eri põlvkondadele võimalust luua uusi mälestusi.

 

Tekst: Terje Urbanik, ajaloolane

 

Fotod:

 

Avapilt: Vääna-Jõesuus suvitamas (paremalt): Adda Mardna õe Stella abikaasa Gustav Ernesaks, dr Leonhard Mardna, Adda Mardna õde Stella, Marta Taska, nahakunstnik Eduard Taska. Taskade lapsed Mikk, Aino ja Enn, Silver Mardna, Adda Mardna õe Eve abikaasa major Lootsar ja õde Eva.

Foto: Eesti Ajaloomuuseum